"Sünnitasin 24. rasedusnädalal peopesasuuruse tütre. Nutsin hirmust, kas ta peab üldse öö vastu."

Kui ma 22. rasedusnädalal avatud emakakaelaga haiglasse jälgimisele jäin, lootsin südamest, et tänu ravile saab beebi kõhus edasi kosuda. Kahjuks püsis ta seal veel vaid kaks nädalat.

Kuna mul oli enne olnud raseduse peetumine, ei suutnud ma 2020. aasta hakul Emilyt (1 a 11 k) ootama jäädes rahulikuks jääda, vaid tegin enne esimesele vastuvõtule saamist mitu tasulist veretesti rasedushormooni mõõtmiseks. Mäletan, kuidas arst ei suutnud mõista, miks ma neid tegin, aga mul oli seda enda rahustuseks vaja.

22. rasedusnädalal muutus mul olek altpoolt äkki imelikult niiskeks ja tualetis käies tuli potti klomp, mis tagantjärele tarkuse järgi oli limakork. Läksin erakorralisse, kus arst vajus näost ära. Selgitusi ta eriti ei jaganud, aga sain aru, et asjad on halvasti.

Kui rasedust oli 24 nädalat ja 3 päeva, puhkes tohutu äike. Üllatusena hakkasin kella kahest päeval iga viie minuti tagant tundma kokkutõmbeid. Kell kuus õhtul oli avatust 5 cm ja mind viidi sünnitus­palatisse. Sain aru, et enam pole mingit lootust, et beebi saaks kõhus edasi kosuda. Kutsusin arstide