Avameelselt ühe lapse eelistamisest teisele: „Ma ei tahtnud temaga tegeleda. Tegin kõik kohusetundest ära, ent rõõmu sellest ei tundnud.“

Marion on murele lahendust otsinud ja käinud ka Gordoni perekoolis, aga abi pole saanud. „Ma püüan mõlemale võrdselt tähelepanu osutada ja vahel lähen tüdrukuga kahekesi kinno või teatrisse, aga ma pole kindel, kas see on õige lähenemine.“

Mu viieaastane poeg jätab kommi­paberid diivanile vedelema. „Kullakene, ole palun tähelepanelikum,“ ütlen ta pead paitades ja korjan paberid vaikides kokku. Kui mu 13aastane poeg saab samaga hakkama, on reaktsioon hoopis teine. Pööritan silmi ja sisistan: „Ma ei ole siin majas palgaline koristaja.“ Kas see olukord kõlab tuttavalt?

Lastele vastavalt nende vanusele ootusi seada on täiesti normaalne, aga kuskilt jookseb piir eakohaste reeglite ja eelistamise vahel. Kui otsustan sel teemal kirjutada ja teen sotsiaalmeediasse väikese üleskutse, saan mitmeid kirju. „Mina eelistan üht last teistele,“ tunnistab nii mõnigi ema süütundega. Kuidas sellised olukorrad tekivad? Kuidas neist üle saada ja milline võib olla nende mõju lapse tulevikule?