Kuidas rasedana endast halb eemal hoida? Vana aja sünnipärimus õpetab niimõndagi

Audioloengust "Sünnikombed vanemas pärimuses" saame teada, millised olid meie Lõuna-Eesti esiemade raseduse- ja sünnitusega seotud uskumused ja kombed - näiteks saame teada, mida rase naine teha ei tohtinud, mis sai platsentast ja kuidas peaks katsikutel käituma!

Audioloengus „Sünnikombed vanemas pärimuses“ kõneleb TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia projektijuht Marit Külv tartu keeles Lõuna-Eesti sünnipärimusest 1880 aastatest kuni 1930 aastateni, kuid kindlasti näitab sel ajal kirja pandu veelgi varasema aja uskumusi ning teisalt jõudis esivanemate sünnipärimus, eriti maal, ka nõukogude aega välja.

Marit Külv hakkas seda teemat uurima aastatel 2017-2021 Valga Muuseumi näituse „Hälli kiigutaja“ jaoks ettevalmistusi tehes ning on leidnud palju huvitavat. „Lapse kandmise kõige hellem aeg oli raseduse algus, siis sellest ei räägitud. Usuti, et loode saab hinge kahekümnendal elunädalal, raseduse keskel, kui on tunda esimesi liigutusi,“ ütleb Külv.

Sõna „rase“ tuli Eestis kasutusele 20. aastasaja alguses. Võro keeles on seda öeldud „rassõ, rassõjalalinõ, tooja, toogi pääl“, mujal Eesti „käima pääl“.

Külv teeb loengus kokkuvõtte sünnitusabi arengust läbi läinud sajandi kuni tänapäevani välja. 1920 aastatel olid ametlikud ämmamoorid pea igas kihelkonnas, läinud sajandi keskel pandi aga paljud kihelkondlikud maahaiglad kinni ja sünnitusabi hakkas koonduma linnadesse. Aastal 1992 pakkus Eestis sünnitusabi 19 haiglat üle Eesti, praeguseks on neid jäänud 12. „Selliste arengute taustal on olulised kohapealsed ja kogukondlikud tugiteenused rasedatele ja sünnitajatele,“ ütleb Külv.

Vallali juuksed ja maetud platsenta

Külv kirjeldab loengus sünnipärimusega seotud kombeid ja uskumusi. Lapsekandja pidi enese ja lapse kaitseks hoiduma teatud tegevustest. Näiteks ei tohtinud rase naine istuda leivaastjal, veepangel ega puulõhkumispakul. Raseduse alguses seoti ümber kõhu punane lõng ja see jäi sinna sünnituse alguseni. Usuti, et sünnituse ajal tuleb kõigest lahti lasta – võtta ära ehted, lasta valla juuksed, nööbid, sõlmed ja vööd – nii saavat laps kergemini tulla.

Mitmed uskumused ja kombed olid seotud platsentaga – see peideti ära, et kuri silm ega halvad jõud ei saaks last kahjustada. Platsenta pesti puhtaks, pandi valge riide sisse, nabavars keerati keskele. Juurde pandi ka ande, näiteks soola, hõbedat. Kompsukesele tehti ristimärgid ja see mässiti kinni, kuid ilma sõlmeta, sest muidu ei pruukinud naisel enam lapsi sündida. Vastsündinuga toimetades peeti samuti kinni rituaalidest, mis pidid kindlustama lapsele ilusa tuleviku ja hea abieluõnne. Näiteks tõmmati laps enne mähkimist läbi vastassoo rõivastest.

Tänapäevalgi kasulik teada

Juba mõni päev pärast lapse sündi tuli külarahvas katsikule. Seda ei tehtud kunagi tühjade kätega. Kaasa võeti seda, mida taludes igapäevaselt söödi. Marit Külv nendib, et tänapäeval on sageli hoopis vastupidi – katsikul käiakse pika ajal jooksul pärast lapse sündi ja külalised ootavad võõrustamist.

Marit Külvi loeng võtab kokku lapsekandmise aja, sünnitamise, vastsündinu eest hoolitsemise, tita riiete ja katsikul käimisega seotud kombed. Lõpetuseks annab loengupidaja soovitusi vanema aja kommetega arvestamiseks tänapäeva ristsetel ja katsikupeol. Loengumaterjali ilmestavad mitmed teemaga seotud rahvalaulud.

Loengut saab kuulata Helüaidas

Lõunaeestikeelsete teadusloengute on osa Tartu Ülikooli eetikakeskuse veetavast Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024 programmiliini Omapära ja Euroopa projektist Tartu Maailmaülikool. Projekti „Tartu Maailmaülikool“ lõunaeestikeelsete audio-teadusloengute sarjas on ilmunud juba kolm loengut. Taskuhäälinguloengud on mõeldud Lõuna-Eesti inimestele ja kogukondadele, et pakkuda neile kuulamist nende omas keeles. Loenguid saab kuulata veebilehelt https://helyait.ee/tiidusjutt/