Kuidas erinevas vanuses lastega vereproovi andmiseks ette valmistuda?

“Me ei saa lapselt valu ega hirmu ära võtta, kuid me saame teda selleks ette valmistada,” kinnitab Tallinna Lastehaigla kliiniline psühholoog Marileen Olenko. Oma kogemusi ja nõuandeid jagab ka Synlabi vanemlaborant Virge Jürjenson.

Ilmselt ei leidu last ega ka vanemat, kellele vereanalüüsi andmine just väga meeldiks, kuid vahel on kõige väiksematel patsientidel hirm nii suur, et analüüside andmine jääb venima või veel hullem, tegemata. Kuidas vältida vereproovide andmisel asjatuid pingeid, annavad nõu SYNLABi vanemlaborant Virge Jürjenson ja Tallinna Lastehaigla kliiniline psühholoog Marileen Olenko.

“Me ei saa lapselt valu ega hirmu ära võtta, kuid me saame teda selleks ette valmistada,” jagab kliiniline psühholoog Marileen Olenko. Tema sõnul selliseid lapsi, kellega ei saakski analüüse anda, ei ole, vaid peab arvestama, et lapsed on erinevad.

Mõni laps läheb julgemalt uutele olukordadele vastu ja teised jälle vähem. “Sama nagu veekeskuse liutorudes hullamine. Mõni on julge, mõni ettevaatlik ja teine jälle liiga julge,” lisab ta. Kasvades õpib inimene järjest enam ärevuse ja hirmuga toime tulema. Peale lapse enda natuuri mängib veel rolli, kui tihti ta seda protseduuri peab tegema ja kuidas on see eelnevalt kulgenud.

SYNLABi vanemlaborant Virge Jürjenson räägib oma kogemusest, et lapsed ikka pelgavad verevõttu ning vajavad rohkem aega ja kohanemist. Kohale tasuks tulla aegsasti, et lapsel oleks võimalus keskkonnaga või võimalusel mängunurgas mõnusalt harjuda.

Samuti on Jürjensoni sõnul lastel raskem olla söömata-joomata, mis aga on mitmete analüüside puhul vajalik. “Lastelt võtame proovi eelisjärjekorras, et ei peaks pikalt ootama, kui vaim juba ukse taga valmis,” märgib ta ja lisab, et tühi kõht teeb tuju pahaks ja söömata oleku tõttu tuleb vahel verevõtuprotseduuri ajal ette ka minestamist. Selle tarvis on aga proovivõtutoas valmis glükoositropsid ja vesi. “Juhime vanemate tähelepanu, et protseduuri ajaks ei tohi lastele suhu anda kommi või nätsu, sest nutuga võib ta selle kurku tõmmata.”

Klaas maitsestamata ja gaseerimata vett enne vereproovi andmist on lubatud. Lapsega verevõtu puhul ongi oluline, et laps oleks enne vere andmist piisavalt vett tarbinud, kuna see hõlbustab verevõtmist.

Äreva vanema lapsel on verevõtt keerulisem

Hirmuga tulevad väikesed patsiendid erinevat moodi toime, kuid sama suur roll on lapse ja vanema omavahelisel suhtlusel, paneb psühholoog südamele. Tihtipeale kujunebki nii, et äreva vanema lapsel on verevõtt keerulisem.

“Mida väiksem laps, seda suurem on vanema roll, mismoodi ta täiskasvanuna selle valuliku protseduuri juures ise on,” lisab ta. Kui vanem ise kardab ja see on tema jaoks raske, siis laps tajub seda kiirelt.

Seepärast oleks hea kodus enne kokku leppida, kumb vanem on nendes olukordades rahulikum ja lohutamises osavam ning kelle ärevuse tase liiga kõrgeks ei lähe, kui asjad kohe plaanipäraselt ei kulge. Virge Jürgenson jagab kogemuste põhjal, et isaga protseduurile tulnud laste verevõtt läheb sageli sujuvamalt ja suurema nututa.

Sageli muutub vanem ärevaks seetõttu, et laps käitub tema jaoks justkui ootamatult. Sellises olukorras on kerge riidlema hakata: “me ju rääkisime" ja "sa ju lubasid”, mis protseduuri ühelegi osapoolele kergemaks ei tee. “Lapsed ikka nutavad ja kardavad, sellist käitumist ei pea kindlasti häbenema ega personali ees vabandama,” märgib Jürjenson. “Oluline on last pärast kiita ka siis, kui ta nuttis.”

Kui patsient on laps, vajab ta Marileen Olenko sõnul oma vanema poolset suunamist. Teatud hetkel suhtleb personal lapsega, näitab kuhu istuda ja räägib, mida tegema hakatakse. Kui aga olukord ei suju ja lapsevanem läheb ärevile, näiteks hakkab lapsega tõrelema, on personalil mõistlikum esmalt kaasasolevat ema või isa rahustada. Laps reguleerib end vanema abil, mistõttu saab last rahustada ja suunata läbi vanema.

Kuidas verevõtust kodus rääkida?

Olenemata lapse east ei tohiks talle öelda, et see ei ole üldse valus. “Tühistada tunnet ei tohiks,” tõdeb psühholoog. Temaga nõustub ka SYNLABi vanemlaborant ning lisab, et pigem tasub öelda, et see on küll ebameeldiv tunne, kuid oluline on põhjendada, miks on see protseduur vaatamata valust vajalik ära teha.

Väiksemate lastega aitab protseduuri läbimängimine. “Protsessi saab kodus turvaliselt ette valmistada ning sel juhul ei ole proovivõturuumis kõik stiimulid uued,” annab Marileen Olenko nõu. Kodus saab näiteks mängida, et laps võtab emalt-isalt, nukkudelt ja autodelt vereproovi ning teeb muid samalaadseid tegevusi.

Väiksemate lastega aitab protseduuri läbimängimine.

Olenko soovitab ka sutsu-mängu. See tähendab, et proovitakse pliiatsiga nahale sutse teha ning püütakse arvata, kui tugev suts tuleb - kas see on sarnane sääsehammustusele või millelegi muule. “See annab lapsele rohkem vahendeid olukorraga toime tulla,” lisab ta.

Suuremate lastega saab valuskaalat juba täpsemalt läbi rääkida ja õpetada neid eesootavat valu hindama. Püütakse näiteks hinnata, kas kümnepalliskaalal on tegu kolme- või viiepallise valuga. See aitab psühholoogi sõnul hoomata, mis ees oodata võib ja annab teadmise, et see ei ole nii õudne. Last toetab, kui tal on võimalik ajalist kestvust kuidagi visualiseerida - olgu sellisel juhul abiks mõni põnev kell, kasvõi liivakell, mis näitab, et protseduur ei kesta kaua.

Samuti sobib lastele premeerimine mõne vahva tegevusega. “See ei ole äraostmine, vaid kokkulepe, et pärast pingutust järgneb preemia. Laps ei suuda end enamasti veel sellise protseduuri nimel sisemiselt motiveerida ning vajab välist motivaatorit,” selgitas Marileen Olenko.

Lisaks on abi sellest, kui verevõtu ajal hoida lapse tähelepanu mujal, näiteks näidates talle multikat või mänguasja. Samuti võib abi olla sellest, kui lapsele õpetada, kuidas verevõtu ajal rahulikult ja sügavalt hingata.

Pärast protseduuri on hea rahuneda samas ruumis samade inimeste seltsis

Hoolimata sellest, kas verevõtt sai tehtud või mitte, on psühholoogi sõnul hea rahuneda mõned minutid samas ruumis ja samade inimestega, et jääks turvaline kogemus. Tihti tahetakse ruttu ära minna, aga positiivse kogemuse mõttes on turvalisem, kui jäädakse veel rääkima, vaadatakse koos, milline kork sai topsile peale või milline plaaster sobib. Kleepeka või muu sellise kingituse võiks verevõtu eest anda siis, kui hingamine on juba taastunud ja laps rahunenud.

SYNLABis on spetsiaalsed vitamiiniampsud, mida vapratele patsientidele pärast protseduuri koos diplomiga antakse - mis meeldib lastele kohe eriti. “Kardetakse ju peamiselt torkamise hetke,” räägib Virge Jürjenson ja lisab, et pärast diplomit on see torge juba meelest läinud ning tõdetakse naeratades, et polnudki nii hull.

Kui verevõtt jäi siiski tegemata, oleks samuti hea, et ei lahkutaks enne kui laps on sama personaliga samas ruumis olles rahunenud. Seejärel oleks hea lapsega järgmine aeg kokku leppida, ent mitte väga palju hiljem - Marileen Olenko sõnul võiks kuskil kolme-nelja päeva pärast tagasi tulla ja vahepeal selleks harjutada. Väiksemate lastega on see raskem, kuid 5-6-aastastega saab juba vastavaid kokkuleppeid teha.

Kui uus kokkulepe on saavutatud, tasub neid ka paar korda meelde tuletada, ent hoiduda ka selle teema liigsest tõstatamisest. Vanem peab ise oma last tundma ja aru saama, millal ja kui palju sellest rääkida, et harjutamine annaks juurde kindlust, mitte ei looks ärevust.

Kui edasi lükata ei anna

SYNLABi vanemlaborant tõi välja, et alati ei saa verevõttu edasi lükata - näiteks juhul, kui ees ootab operatsioon või vereanalüüsi tulemus on muul moel määrav. Sel juhul võib olla vajadus siiski lisapersonal appi kutsuda. Eriti oluline on see veenivere võtmise puhul, mil käe paigalhoidmine on proovi tulemuse jaoks oluline.

Enamik proove võetaksegi tänapäeval aga just veeniverest, sest vere võtmine küünarvarre piirkonnast on kõige ohutum hemolüüsi (erütrotsüütide lagunemise) suhtes. “Vere võtmine teistest piirkondades tekitab sagedamini hemolüüsi, mis võib segada vastava näitaja määramist või ei ole võimalik analüüsi tulemust väljastada proovimaterjali hemolüüsi tõttu. Seetõttu eelistatakse võimalusel pigem veeniverd, mis annab täpsemad tulemused,” selgitab Jürjenson.

Eks verevõtuprotseduur on paratamatult valulik, kuid vahel on see protseduur edasise ravi jaoks oluline.

“Eks verevõtuprotseduur on paratamatult valulik ning ebamugavust tekitab ka see, et ümberringi on võõrad inimesed, kuid vahel on see protseduur edasise ravi jaoks oluline,” nendivad mõlemad eksperdid ja lisavad, et enamasti hoiab veenivere võtmisel lapse kätt lapsevanem. Kuid ka selles olukorras on oluline, et laps saaks samas ruumis, samade inimestega rahuneda ja vestelda ning seejärel oma vitamiiniampsu, kleepsu ja diplomi, et luua lapsele kokkuvõttes siiski võimalikult hea ja turvaline verevõtmise kogemus.