Öökull ei jaksa enam

Öökull kõõlus kuuseladvas ja loendas. 60 ärajäänud ööd, 61 ärajäänud ööd, 62 ärajäänud ööd, 63 ärajäänud ööd... Hea meelega oleks ta loendanud hoopis möödunud öid, aga neid polnud. Öid polnud maikuust saadik, kui päevad venisid pikaks ja valgeks nagu kaua näritud näts.

„Ma ei jaksa enam,“ kaebas öökull. „Millal pimedaks läheb?“

„Septembris,“ kostis kassikakk teise kuuse otsast. „Kannatust, kulla sõber!“