Öö kolme tütrega metsaonnis: püüdsin endale sisendada, et ma pole kunagi uudistest metsas puhkajate kohta hirmsaid lugusid lugenud

Ja igaks petteks olgu öeldud, et tegelikult muidugi keegi kellegi kaenlas ei olnud ja oma asju palun neil ka kõigil ise pakkida (ehkki see võib aeg-ajalt lõppeda sellega, et kaasa saab seitse paari pükse, kuid ei ühtegi särki), aga see selleks.

Kõnealusel suvel olid neiud 6-, 8-, ja 10-aastased, mina natuke vanem. Saaremaa valisime sihtkohaks sellepärast, et saared on minu jaoks maagilised sihtkohad ja praamiga sõitmine tekitab igas keharakus tunde, et oleme päriselt kodust ja argielust eemale sõitnud – nagu reisile! Kuna mu abikaasa telkidest-metsadest-rustikaalsemast puhkamisest väga puudust ei tunne, sai sellestki ema ja tütarde puhkus.

Saaremaa kaarti uurides peilisin välja, et keset Sõrve poolsaart asub Sopi metsaonn, mis nägi piltide järgi välja nagu üks pisike talukoht ning kus kirjade järgi oli võimalik isegi ööbida. Nii me sinna suure hurraaga sõitsime ning see, et onn lukus ei käinud, ei tundunud mulle esiti üldse hirmus!

Ilmselt tuleb selline teeme-ära-mentaliteet kasuks, sest juba ette hirmudele ja kahtlustele alludes ei õnnestuks mul pooli oma lennukatest mõtetest realiseerida.

Oleme lastega igal aastal kuskil Eestimaa peal neljakesi tüdrukute roadtripil käinud, alates ajast, mil nad olid peaaegu et beebid. Ma armastan kodustoimetamist, aga täpselt sama palju armastan ka uute kohtade avastamist ja kodumaal ringikolamist, sest niimoodi satume igasugustesse olukordadesse, kuhu kodus olles ei satuks. Loome mälestusi, öeldakse vist. Aga ma ei eelda enamasti, et need mälestused alati roosilised olema peaksid – kogu see kaos ja ühised läbielamised ja vihastamised ja leppimised ja äpardused, mis viivad vahel lõpuks lausa fantastiliste kogemusteni, käivad asja juurde! Sellised mälestused jäävad eredalt meelde ja ajavad veel aasta(kümnete) pärastki naerma (ja loodetavasti mitte nutma).