Laupäev Lottemaal – kuidas mu kolmene ära kadus ja mees Brunolt ninanipsu sai

Oleme Lottemaal käinud perega pea igal suvel. Eelmise nädala käik jäi aga kuidagi eriliselt hinge – vist on me kolmesed ja viiesed jõudnud täpselt sellesse ikka, kus absoluutselt kõik oli nii tore, et pikk päev läks lennates.

Käisime seitsmekesi – meie oma viiese Emili ja kolmese Jetega ning sõbranna enda viiese Georgi ja kolmese Aaroniga.

Lottemaal on kõikidel selle teada-tuntud tegelastel oma maja ühes voodite, köögi, mängunurkade ja leiutistega, millega saab mängida nagu tõeline Leiutajate küla sõber. Ja kuigi kõik need majad, mängud, liutorud, leiutised, staadionid, masinad ja lendavad kuumaõhupallid on maailmatoredad ning igati tasemel, siis minu arvates on siiski see kõik täiesti teisejärguline, sest tõelise hinge annavad Lottemaale selle erakordsed tegelased – ikka needsamad Lotte, Bruno, Albert, Anna, Oskar, Adalbert, Julia, Kärbes Jaak ja veel ja veel ja veel!

Ma tõsimeeli ei jõua ära kiita seda pühendumust, millega Lottemaa tegelased oma rollis sees on. Sellest hetkest alates, kui väravast sisse astusime, olime justkui mingi suure ägeda loo sees – selle tegelaskujud saatsid meid kogu päeva vältel ning tundsid me lapsi nime- ja nägupidi. Nad olid juures, kui lapsed lasid liugu jäneste majas, elasid kaasa, kui põnnid jooksid võidu staadionil või viskasid korvi. Nad aitasid Oskari kuuris autosid ehitada ja nad jutustasid meiega, kui limpsisime jäätist. Nad laulsid ja luuletasid, viskasid vimkasid ja tegid teatrit. Oehh, see kõik oli lihtsalt nii tore!

Sel aastal juhtus meiega kaks väga koomilist seika ka. Esimene oli lõunaajal, kui istusime oma seltskonnaga kohvikusse, valmis lõunatama. Äkki oli mu kolmeaastane tütar kadunud kui tina tuhka! Kuna ta armastab ikka kord siin ja kord seal joosta, siis ma kohe muretsema ei hakanud, vaid vaatasin vaikselt üle õla ühele poole ja siis üle hoovi teisele, aga Jetet ei paistnud kuskil. Kuni siis äkki ilmus eikusagilt välja Julia – see tore rebaseplika, keda olime ennegi kohanud. Lükkas oma käru ja selle sees oli ei keegi muu, kui minu väike Jete! Pahvatasime kõik naerma ja heldisime üheaegselt. Nii nad jalutasid paar tiiru väljakul ja siis lasi lahke Julia mu kolmese meie sekka sööma. Seega kui oma lapse Lottemaal ära kaotate, siis ärge muretsege – ilmselt viis Julia ta jalutama!

Teine seik oli veel toredam... vähemalt osadele meist.

Olime Tallinki laeva juures, lapsed jooksid laevaesisel väljakul ringi ja meie ajasime omavahel juttu. Äkki võttis viiene Emil oma isa nokamütsi, pani sellega putku ja kui isa palus selle tagasi tuua, viskas poiss selle osava liigutusega võimalikult kaugele. Maandus see muidugi liiva sees ja sai tolmuseks, mis omakorda tegi Emilile koledasti nalja ja ta hakkas kõva häälega naerma. Jako proovis nüüd kõik oma tõsise-isa-omadused kokku koguda, ajas käed rinnale risti, tegi kurja häält ja hakkas poissi korrale kutsuma – nii ei ole ilus mütsi visata! Kogu juhtunut jälgis aga laeva ülemises otsas seisev kassipoiss Bruno, kes Jako kõige tõsisema pilgu tegemise ajal hakkas kõva häälega naerma – nagu kuueaastane poiss, kes on sõbra nalja pealt näinud. „Ha-ha-haa, see oli küll naljakas!“ teatas ta Emilile lustaka häälega, ise Jako tolmuse mütsi peale näpuga näidates. Muidugi pahvatasime kõik koos selle peale naerma. Pahandus oli kõikidel meelest läinud.

Sel korral jõudsid lapsed esmakordselt ka ujuma, sest ilm oli lihtsalt imeline. Ja esmakordselt jaksasid lapsed kaks imevahvat etendust ära vaadata – neist üks Doktor Ave nalja ja toredust täis pulm. Ja esmakordselt jõudsime seiklusparki, sest tavaliselt on äramineku ajaks lapsed juba nii väsinud, et me pole sinna enam jaksanud minna. Jah, tundub, et nad on nüüd tõesti ideaalsesse Lottemaa-vanusesse jõudnud, sest kõik meie kolmesed ja viiesed pidasid ühegi nututa poole üheteistkümnest viieni vapralt vastu ning ära minnes vaatasime sõbrannaga teineteisele otsa ja teatasime – oh, kui vahva päev oli!

Ja kes küsib, et miks need Lottemaa piletid küll nii kallid peavad olema, siis ma julgen küll väita, et need ei ole tegelikult sugugi NII kallid. Kui arvestad selle kõik neisse tegevustesse, näitlejatesse, mängudesse, leiutistesse, seiklusparki ja teatritesse ringi, siis terve päeva seikluste eest ei ole see hind nii krõbe ühti.

Pere ja Kodu viib Lottemaale! Ajakirja tellimusega anname nüüd kaasa pileti Lottemaale. Vaata täpsemalt: perejakodu.ee/lottemaale.