Tuuli blogi I Hoidsin öösel lutipudelit lapse suus, endal pisarad kurgus. Kui laps uinus, mu tunne halvenes

Mul oli hinges hirm, et nüüd mõistab mind terve ühiskond hukka. Nagu peaks pea liiva sisse peitma ja häbenema... Isegi poes rinnapiimaasendajat ostes piilusin silmanurgast, kas kassapidaja vaatab mind süüdistava pilguga.

Panin oma nutva beebi rinnale, et teda rahustada, aga seepeale muutus ta veelgi rahutumaks. Minus tõusis järsku paanika. Stimuleerisin oma rinda ja sealt ei tulnud midagi! Kas mu laps karjub näljast?

Saatsin mehe poodi lutipudelit ja rinnapiimaasendajat ostma. Minus oli sel hetkel nii palju erinevaid tundeid: ühelt poolt hirm, et laps ongi näljas, sest viimase rinna saamise korrast oli möödas juba mitu tundi. Mäletan, kuidas hoidsin voodis lutipudelit lapse suus, endal pisarad kurgus. Minu emotsioonid ja tunne läks hullemaks, kui peale paari lonksu rinnapiimaasendajat uinus ta sügavalt ja rahunes hetkega. Tal oligi kõht tühi.

Otsustasin, et ei anna siiski alla ja küsisin imetamisega seotud Facebooki grupist nõu. Lasin oma postitusel aktiivne olla täpselt pool, kui selle kustutasin. Ma ei tea, kuidas sain nii loll olla! Ma oleksin ju pidanud teadma, mis sealt tuleb