Kui selgus, et Elisabetil on tõsised erivajadused ning need saavad olema nii lapse kui terve pere igapäevasteks saatjateks, siis loomulikult kukkus Maarja maailm kokku ja elu kaotas kõik värvid. „Kuid otsustasime kiirelt, et peamine on mitte omaette, üksi ja koju jääda.“ Ema selgitab, et tegelikult palju loomulikum reaktsioon on just koju ja üksi jääda, sest nii on justkui lihtsam ja vähem valus. „Meie laps vajab abi kõiges: ta ei räägi, kõnnib n-ö kobalt, kukub, kaotab tasakaalu, viskab siruli, vajab tassimist. Kui

Jaga
Kommentaarid