Kultuuritegelastest vabatahtlikud: eriti hinge jäi Ukraina ema koos lastega, kes mõrvati vägivaldselt enne piiri ületamist

„Oleme võtnud teadliku hoiaku, et me ei jõua kõikideni ja abistame nii paljusid kui suudame,“ tunnistavad MTÜ Käsikäes Ukrainlastele vabatahtlikud Elina Purde, Aljona Eesmaa, Hanna-Liina Võsa, Sten Svetljakov ja Tuuliki Oberschneider mõtlikult ja jagavad oma lugu.

„MTÜ Käsikäes Ukrainlastele eesmärgiks on aidata Ukraina sõjapõgenikel leida Eestis endale uus kodu. Eriti haavatavas olukorras on emad koos lastega. Nemad vajavad meie kõige suuremat abi ja toetust,“ märgivad nad oma kodulehel. Uurin noortelt kultuuritegelastelt, millised on põgenike vajadused ja lood.

Mulle kohati tundub, et kui sõda hakkas, räägiti ja kirjutati sellest palju, aga nüüd järjest vähem?

Kui võrdleme tabelitest, milline oli Ukraina sõda mainivate sotsiaalmeedia kajastuste arv veebruaris ja milline on see nüüd, siis vahe on drastiline. Eks ühest küljest on see kurb, kuid teisest küljest ju teame, et inimese loomuses on see, et harjume kõigega. Paljud entusiasmi pealt tekkinud organisatsioonid on praeguseks oma tegevuse lõpetanud ja sõjaväsimust on ka inimestes näha.

Aga abivajadus ei ole kuhugi kadunud. Kui veebruaris ei olnud kellelgi aimu, kas sõda kestab kuu või aasta, siis praeguseks on kindel, et see niipea ei lõpe.

Milline on olnud teie jaoks kõige liigutavam ja keerulisem lugu või abi andmine?

Meie meeskonda mõjutas kõige enam aprillis toimunud sündmus. Ühe Ukraina pere kaudu, keda olime abistanud, hakkas Ukrainast meie poole liikuma ema koos oma 3-aastase tütre ja 5-aastase pojaga. Olime juba nende saabumiseks ettevalmistusi tegemas. Pärast pikka ettevalmistusperioodi said nad lõpuks liikuma ja me ootasime neid, kuid ööl vastu 25. aprilli saime kõne, et nad ei pääsenudki Ukrainast välja. Nad mõrvati vä