Lapsepõlvetraumaga ema: 15 nõuannet, mida soovin, et oleksin kodust kaasa saanud. Jagan neid nüüd oma tütrele

„Mu ema oli rangelt karistuseusku ning ka silmakirjalikkus ei olnud talle võõras. Tema jaoks olin kui väike versioon temast endast, keda võis lõpmatuseni kamandada, alla suruda või kellelt vajadusel lohutust nõuda – olenevalt olukorrast,“ jagab üks ema oma kogemust, mis on kõige kiuste viinud tugeva ja armastava suhteni oma tütrega.

Kui mina olin laps, oli levinud põhimõte, et „laps räägib siis, kui kana pissib“ ning parem on, kui teda poleks üldse kuulda - nii arvasid ka minu vanemad. Mulle õpetati, et töötegemine on olulisem kui uute asjade õppimine ja uurimine ning seega sunniti mind hommikust õhtuni tube kraamima ja aiatöid tegema. Tegin tööd ilmselt rohkem kui nii mõnigi täiskasvanu.

Kogu selle tohutu töötegemise tulemusena oli meie kodu laitmatus korras, kuid inimestes valitses pidev kaos. Ja mitte selline tore kodune kaos nagu filmides. Kõik, kes meie katuse all elasid, olid emotsionaalselt kurnatud ja kohutavas stressis ja segaduses.

Kuna mul õdesid ega vendi ei olnud, olid mu ainsateks eeskujudeks vanemad – nii õppisingi käitumist ja erinevate olukordadega toimetulemist vaid neilt. Tundsin, et pean olema vastutav kõige eest, mis meie kodus toimus – nii korrahoidmise kui ka vanemate õnne, rõõmu, heaolu ja tujude eest.

Meie kodus valitses pidev draama. Mu emal puudusid