Luisa Rõivas: olen range ema. Kui lastel ei ole reegleid, ei oska nad teistega arvestada
„Kes sa oled, Luisa?“ küsin. „Ma olen ema. Viis aastat on see olnud domineeriv osa minu elus. Ma väga naudin emaks olemist ja kodus olemist,“ kinnitab Luisa Rõivas kõhklematult. Imestan, sest seal on ju veel nii palju muud.
Lähen Luisaga kohtuma nagu ema emaga. Tal on kolm last, mul on kolm last, meie lapsed on üsna sarnases vanuses ning isegi tüdruk-poiss-tüdruk vaheldumine on sama.
Üks asi on meil aga täiesti erinev. Meedia on Luisale palju haiget teinud. Saan seda kohe meie intervjuu alguses valusalt tunda. Kohtume neutraalsel pinnal, ühes Nõmme restoranis. Lauda istudes on Luisal tumedad päikeseprillid ees ja ma tunnen meie vahel üüratut distantsi. Lasen enda peast läbi kõik need artiklid ja nupukesed, mida läbi aastate olen tema kohta uudisveergudel näinud – tipp-poliitiku naisena pole talle armu antud. Ei ole jäetud märkamata ei tema rasedustest puusadele jäänud lisakilosid ega väiksemaidki suhtemuresid Taaviga. Mõistan hetkega, et kui mina plaanisin istuda tema vastu kui teine ema, siis tema näeb enda vastas istumas meediat. Vähemalt esialgu.
„Sul ei ole kerge elu olnud. Kui palju meediahuvi sind mõjutanud on?“ küsin vargsi. Päikeseprillide tagant ja kaugusse suunatud pilguga tunnistab Luisa, et aastaid tagasi mõjutas päris palju, lõi tihti rivist välja. Aastad on talle aga paksu naha kasvatanud. „Enam ei loe ma isegi kõiki refereeritud artikleid enda kohta, ammugi mitte kommentaare,“ kinnitab ta. „Olen mõistnud, et kui reageeriksin igale uudisele, mis meie perest kirjutatakse, suunaksin oma energia täiesti valesse kohta.“
Õige energia
Tean aga, et Luisast on räägitud ka palju head. Ta on oma energiat vägagi õigetesse kohtadesse suunanud ja teinud suuri tegusid – musikaalselt, laste kasvatamisel, sportlasena. Lisaks lööb ta kaasa mitmetes heategevusprojektides. „Oled rääkinud, et Kiusamisvaba Kooli teema puudutab sind isiklikult ning seetõttu oled ka selle üheks kõneisikuks. Kas tuntus on ka su laste elu negatiivselt mõjutanud?“ küsin. – „Palju,“ vastab Luisa ning mõneks hetkeks täitub me vestlus raske vaikusega.
Vaatan Luisat ainiti. Ta võtab päikeseprillid eest ja nende tagant ilmub välja ilus, malbe, usaldav ja usaldust tekitav kolme lapse ema. Ta vaatab mulle silma ning tunnen, et meie vahel laiutanud distants on korraga kadunud.