Maria blogi | Mu koroona ajal sündinud laps on teistega suhelnud vaid õues. Nii möödus esimene lasteaianädal

Me olime terve koroonaaja väga kodused inimesed - ainsad kohad, kus laps on saanud teiste lastega suhelda, on mänguväljakud. Külla pole me kuskile kippunud ja ega meilegi pole keegi väga külla sattunud. Nüüd alustas ta lasteaiateed.

Esimene nädal lasteaias on möödunud päris edukalt. Alguses sain olla pool tundi lapsega koos ja siis suunati mind sujuvalt kõrvalruumi, lapse silmade eest ära. Mulle anti kaasa ports pabereid, mida pidin täitma - mina siis askeldasin nendega ja laps askeldas uute mänguasjade ja mängukaaslastega. Kokku olime esimesel päeval kohal üle kahe tunni ning öeldi, et teisel päeval võiksin lapse juba ka paariks tunniks aeda päris üksi jätta.

Pean tõdema, et sel päeval olin päris kurb.

Seega tutvustasin lapsele järgmisel päeval terve tee tema päevakava ja kinnitasin, et siis tuleb emme talle taas järgi. Pean tõdema, et sel päeval olin päris kurb. Üks asi on istuda kõrvad kikkis kõrvaltoas, hoopis teine asi on see, kui pead pool tundi hiljem uksest välja minema. Õnneks aga ei olevat laps mind üldse taga otsinud, vaid keskendus rahulikult erinevatele tegevustele.

Kolmandal päev paluti laps tuua kohale hommikusöögi ajaks, siis lahkuda ja talle järgi tulla alles enne lõunaund. Minu suureks üllatuseks läks ta kenasti rühma, kuigi hõikasin, et emme läheb nüüd ära ja varsti näeme. Tema kõndis teiste sekka, kus paar last küll nutsid natuke, aga see minu oma küll kuidagi ei morjendanud.

Neljandal päeval paluti laps jätta lasteaeda ka juba lõunaune ajaks. Seepeale tekkis tunne, et ta ongi lasteaiaga ära harjunud, sest oli kõik päevad ju teistega koos rõõmsalt õues mänginud, kenasti söönud ning end ka koos kaisukaga magama sättinud. Tal pole siiani lasteaias ka ühtegi õnnetust olnud, kuigi täitsin ta kapi igaks juhuks rikkalikult aluspesu ja vahetusriietega.

Olen üllatunud

Tunnistan, et olen hämmingus kui lihtsalt ja kergelt see esimene nädal lasteaias möödus. Kindlasti on edaspidi oodata ka tagasilööke, nuttu ja protesti, aga olin veendunud, et minu koroona-aegne laps, kes ei ole kunagi väga palju inimesi või teisi lapsi näinud, on pigem pelglik kui sotsiaalne. Me olime terve selle aja väga kodused inimesed - ainsad kohad, kus ta on saanud teiste lastega suhelda, on mänguväljakud. Külla pole me kuskile kippunud ja ega meilegi pole keegi väga külla sattunud. Me oleme viimasel kahel aastal vist reaalselt alla kümne korra sõpru külastanud. On isegi selliseid inimesi, kellega oleme küll suhelnud, aga keda pole päriselt näinud üle kahe aasta.

Seega pean ütlema, et olen positiivselt üllatunud. Minu laps oli lasteaiaks rohkem valmis kui mina ise!