Koolikiusu valusad lood | Ema: mu poega nimetati pedeks, tropiks, lükati, peksti, isegi kägistati. Õpetaja ei reageerinud

Koolis kogetud kius võib armistada noore hinge kogu eluks. Kuidas saame luua lastele turvalise ja kiusuvaba keskkonna? Oma laste keerulisi lugusid jagavad kolm ema.

Juba kümmekond aastat on Eesti koolidele olnud kiusu ennetamises ja lahendamises abiks programm Kiusamisvaba Kool (KiVa), millega on Eestis liitunud ligi 120 kooli. Ometi näitab sellel ja möödunud aastal Praxise mõttekoja tehtud uuring, et vaid 52% õpetajatest usub, et suudab õpilastevahelise kiusamise lõpetada.

Anna poeg Kristjan (11) käib pealinnas suures koolis ja neil tekkisid probleemid koolikiusu lahendamisega. „Kristjan on aktiivne ja tark poiss, kelle õppimise kohta kuuleb vaid kiidusõnu. Oma loomult on ta aga natuke teistsugune. Ta ei lähe kaasa teiste lollustega. Kui keegi kiusab kedagi, astub ta juurde ja ütleb, et ära tee nii. Tundus, et ta toppis oma nina sinna, kuhu polnud vaja, ja 2. klassis sai temast kiusualune,“ märgib Anna. Siis algas erinevate katsumuste jada - ei õpetaja ega kiusaja vanemad olnud koostööaltid. Lisaks olid õpetajal omad arusaamad privaatsusest ja probleemide lahendamisest.

Anna räägib, kuidas ta kirjutas õpetajale poja kohta kirja, mille too klassile ette luges. Samamoodi tundus perele imelik järgmine seik: „Kolmandas klassis jagas Kristjan sünni­päevakutseid. Neid oli piiratud arv ja põhikiusajat polnud külaliste nimekirjas. Kaks kutset jäid nimeta ja ütlesin pojale, et ta otsustaks koolis ise, kellele need annab. Kui ta koju tuli, ütles ta, et oli pidanud ühe kutse andma põhikiusajale. Nimelt oli õpetaja