Anni ja Tomi Rahula 11-päevase beebiga Pere ja Kodu vanemluse konverentsil: omavahel tuleb rääkida

Täna, 27. augustil toimus Viimsi Artiumis Pere ja Kodu vanemluse konverents, kus oli kohal suur hulk inspireerivaid ja armastatud esinejaid - kõige noorem neist Anni ja Tomi Rahula 11-päevane pisipoeg! Päeva juhtisid Saara ja Märt Pius, kes oma eheduse ja laheda olekuga sidusid kogu ürituse mõnusaks tervikuks.

Teemadevalik oli igati mitmekülgne - saime kuulda lugusid ja nõuandeid nii beebide, väikelaste, koolilaste kui teismeliste kasvatamise ja nende mõistmise kohta. Pere ja Kodu peatoimetaja Elin Järvsaar võttis oma avasõnavõtus kõik kaunilt kokku, märkides, et nii Pere ja Kodu lood kui ka konverentsil esinejad toovad tähelepanu alla selle, et ehkki lapsevanema elus on tohutult ilusaid hetki, tuleb kõigil ette ka väljakutseid ning vahel on väga toetav kuulda, et ka teistel on aeg-ajalt keeruline.

Päevale andis hoo sisse psühholoog ja pereterapeut Kadri Järv-Mändoja, kes avas meile Gordoni perekooli kasulikkuse tagamaid, jagades oma kogemust nii koolitajana kui lapsevanemana. Kui tema 13-aastane soovib selle tulemusel temaga oma elu muresid ja rõõme jagada, annab see kahtlemata kinnitust, et selle perekooli kohta tasub rohkem uurida.

Pereterapeut ja psühholoog Kärt Kase jätkas teemal „ Kui laps teeb pahandust, siis“ ning tõi samuti välja, kui oluline on lapsega rääkimine, kontakti loomine ja just soovitava käitumise tunnustamine ebasoovitava rõhutamise asemel.

Nii psühholoog Karmen Maikalu kui Elo Madissoon, MTÜ Lapsele vanemad esimees, tõstatasid ka selle väga olulise teema - kuidas minna lahku nii, et laps(ed) sealjuures võimalikult vähe kannataks. Tihti on laps tunnistajaks vanemate jagelemisele, arvete klaarimisele ning tunneb, et peab võtma vastutuse vanemate tülide lahendamise ja nende heaolu eest. Nii mõnedki paarid väldivad pereterapeute ja muud abi, sest kardavad, et ehk püütakse neid siiski kokku jääma veenda. Tegelikkuses ei ole see hirm põhjendatud ja abi tasub otsida - kõigi nõustajate ja lastekaitsjate ühine eesmärk on leida lapsele ja vanematele parim lahendus - see ei pea tähendama kokku jäämist, ehkki laps ootab just sellist lahendust enamasti kõige rohkem. Lisaks pereterapeutide tasulisele teenusele on ka palju tasuta nõustamisteenuseid, lepitajaid ja ka lastekaitsespetsialiste, kellele võib julgesti oma küsimusi esitada.

Üheks enim hinge läinud teemaks oli konverentsil hoolduspere kogemuslugu. Elise ja Norman Ojasoo jagasid oma liigutavat teekonda hoolduspereks saamiseni ning julgustasid kõiki, kel vähegi selline soov hinges on, selle kohta rohkem uurima. Neid toetas ka lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlsen, kes märkis, et kui hoolduspereks saada soovivate vanemate omavaheline suhe on toetav ja turvaline ning mõlemad tunnevad, et nad on selleks valmis, ei ole väga olulist vahet, milline on nende vanus, kodu suurus või seksuaalne sättumus. Konverentsil osalenud kahe lapse ema Tuuli märkis: „Mulle väga meeldis see mõte, et sinu laps ei pea olema ainult see, kelle sünnitad - kui armastad ja hoolid, siis võib sinu laps olla ka see, kes ei ole bioloogiliselt sinust tulnud. Kui oleks võimalik, mõtleksin ka ise tõsiselt tulevikus mõnele lapsele kodu pakkumisele.“

Mitmele konverentsil osalenud emale jättis sügava mulje ka Mari Ojasaare esinemine, milles ta rääkis oma kogemusest, kuidas lastele võrdselt armastust jagada. Tuuli märgib, et tal tulid vahepeal lausa pisarad silmanurka, sest tundis nii suurt samastumist erinevate Mari välja toodud olukordadega. „Ta rääkis kuidagi nii südamest ja armastusega ja temas oli tohutu rahu,“ mõtiskleb ta. Oma märkmetesse sai Tuuli tänu Marile kirja mõtte, et võiksime emadena oma standardeid madalamale nihutada ja mitte endale liiga kõrgeid ootuseid seada. Teine oluline ja praktiline mõte, mille Tuuli Mari jagamistest kaasa võttis oli see, et tasub lastele asjad (näiteks nõud) kättesaadavamatele kohtadele asetada - tänu sellele saavad nad rohkem ise hakkama ega vaja pidevalt ema või isa abi.

Ka beebiga konverentsile saabunud Inga kinnitab, et talle meeldis eriti Mari Ojasaare esinemine: „Mulle meeldib just tema isiksus ja elustiil ja lapsed ja elamine,“ märgib ta. Inga oli ka ülimalt rahul sellega, et konverentsil oli võimalik laps vahepeal Põnnipesa tuppa lastehoidu jätta, et ise segamatult esinejaid kuulata.

Ingaga koos saabunud kaksikute ema Elle Riin märkis, et teda kõnetas lisaks Mari esinemisele ka Tomi ja Anni Rahula intervjuu, kes tulid lavale oma kõigest 11-päevase pisibeebiga: „Nad olid nii rahulikud ja rääkisid nii ausalt ja avameelselt.“ Elle Riini kõnetas ka kolmikute ema Sigrid Holmseni ääretult siiras ülestunnistus, kuidas ta ühel hetkel jagas sotsiaalmeedias vaid ilusat, kuid tegelikkuses võitles sügava sünnitusjärgse depressiooniga.

Tomi ja Anni Rahula suutsid silmad särama panna ka Tuulil: „Minu jaoks oli kõige inspireerivam see nende rahu ja pingevaba olek, mis neist kiirgas, kuigi neil oli nii väike beebi laval kaasas! Väga meeldis mulle ka nende nipp, kuidas nende suhet hoiab elus see, et nad räägivad omavahel väga palju.“

Külastajad tõid ühe särava tähena välja ka Spoofy mängu projektijuhi ja CGI küberturvalisuse konsultant Catlyn Kirna. Ta tegi kaasahaarava etteaste kirjedades, kuidas tegelikult vanemad ei ole alati kursis, millega lapsed internetis tegelevad, kuigi vanemad ise on selles enamasti veendunud.

Keit Pentus-Rosimannus rääkis beebide saalis avatult, kuidas beebi kõrvalt tööleminemine on teda hoopis võimekamaks inimeseks muutnud - ta suudab hoopis paremini aega planeerida ning on ka tööl efektiivsem. Samas saalis astus üles ka Leebe Unekooli asutaja Merit Lilleleht, kes kinnitas, et beebi hea uni on võimalik ning jagas mitmeid praktilisi nõuandeid, mida päriselt ära teha, et beebi magaks.

Üheks väga oluliseks ja põnevaks teemaks oli konverentsil ka „Mis on mu lapse sugu?“, mida olid tulnud lahkama seksuaalhariduse ekspert Kristina Birk-Vellemaa ning LGBT esindaja ja transsoolise lapse vanem Signe Raja. Teema tõstatas ka publiku seas mitmeid olulisi küsimusi ning kõlama jäi mõte, et kui me vanematena, poliitikutena ja eeskujudena oleme avatud ja aktsepteerime erinevusi, kasvavad avatuteks ja mõistvateks ka meie lapsed.

Kuna raha on üks neist teemadest, mis kõige sagedamini peredes erimeelsusi ja konflikte tekitab, oli konverentsile kutsutud ka Mari-Liis Jääger Swedbanki Rahaasjade Teabekeskusest. Ta veab muuhulgas ka kasulikku ettevõtmist Kogumispäevik ning Swedbanki investeerimiskooli. Mari-Liis jagas hulganisti kasulikke mõtteid ja näpunäiteid, kuidas rahaga ümber käia, miks ja kuidas peres rahaasjadest rääkima peaks ning pani südamele, et oluline on ka ootamatusteks valmistuda ning mitte seda teemat vältida.

Päeva lõpetas rahumeelse vanemluse eestkõneleja Tanel Jäppinen, kes pidas sütitava kõne sellest, mida on vaja, et me oma laste peale vähem karjuks. Alustuseks palus ta kõigil, kes on oma lapsega kurja häälega rääkinud, käed tõsta ning märkis, et need, kes kätt ei tõstnud, pole suure tõenäosusega lapsevanemad või siis pole neil kombeks konverentsidel kätt tõsta. Tanel tõi välja selle kuldse tõe - oluline on hoida enda tass täis, lubada endal eksida, aga võtta selle eest ka vastutus.

Ege on eeskujulik näide, kuidas vanemluse teemad tasub käsile võtta juba ennetavalt - ta on nimelt beebiootel ning märgib: „Minul veel lapsi ei ole, aga beebi on tulemas. Minu jaoks oli siin konverentsil väga palju toredat ja huvitavat. Panin palju asju enda jaoks kirja ka, et mul oleks kunagi kontaktid ja viited kohe võtta, kui juba praktikas vaja peaks minema.“

Konverentsil oma peagi viiekuuseks saava beebi Ricoga osalenud Keldi võttis konverentsi kaunilt kokku: „Päev oli väga tore - oli palju erinevaid teemasid, mis kõnetasid. Päevajuhid sobisid sellele üritusele eriti hästi - nad lõid mõnusa õhkkonna!“ Keldi kiitis kohe eriti ka konverentsi toimumise asukohta Viimsi Artiumi, mis oli tõesti samaaegselt avar ja õdus ning toetas seda sisutihedat ja meeleolukat üritust algusest lõpuni.