Öö kellapoes

Karla oli 70 aastat vana ja sellest 50 aastat oli ta töötanud kellapoes. Poe oli Karlale jätnud isa ja temale omakorda tema isa. Poes leidus igasuguseid imepäraseid kelli ja nad kõik olid vanad. Seintel rippusid uhked käokellad ja toredad pommidega kellad, aga leidus ka plärisevaid äratajaid, nahkrihmaga käekelli, isegi kulduure, mis käisid ketiga taskus. Kõik nad tiksusid nagu kellavärk.

Ühel hommikul ärkas Karla kummalise krõbina peale. Ta vaatas toas ringi, aga näha polnud kedagi. Köögist leidis Karla aga näritud juustuviilu ja leivakorvi kõrvalt koorukesi.

„Hiired,“ mõtles Karla. „Viimane aeg on kass hankida.“