Rasedusaegse preeklampsiaga opilauale: „Seda, kuidas kiirabi mind sünnitama viis, ma ise ei teagi...“

„Esimene mälestus on sellest, kuidas ärkasin – oli vist õhtupoolik või lausa öö. Olin intensiivis, nägin enda küljes juhtmeid ja kanüüli ning märkasin, et mul pole enam kõhtu,“ meenutab preeklampsia tõttu 27. rasedusnädalal haiglasse sattunud ja keisrilõikega pesamuna saanud Egle.

Mu teine rasedus kulges esimestel kuudel hästi, isegi tüüpilisi alguse vaevusi polnud. Kui käes oli 27. rasedusnädal, hakkasid mul aga lihased valutama ja tekkisid peavalud. Oletasin, et ehk on põhjus selles, et kaal on tõusnud mõnuga ja olen väsinud.

Mu mees töötab Soomes ja olin lapsega kahekesi. Oli laupäev, 16. jaanuar 2021. Küpsetasime pojaga juustuküpsiseid, katsime laua ja algas meie iga­laupäevane multikapidu. Seejärel helistasin ämmale ning leppisime kokku, et lähen järgmisel hommikul pojaga nende juurde maale.

Pühapäeva hommikul ärkasin kohutava enesetundega. Tundsin, et suren vist ära. Mul oli tugev peavalu ja nõrkus, ma ei suutnud lapse eest hoolitseda... Võtsin siis poja auto peale ja suundusin maale ämma-äia juurde. Autoga sõites nägin silme ees väikseid valgeid täpikesi tantsimas