15.09.2022, 10:58
Iga teine laps ei liigu piisavalt. Kuidas muuta lapse koolitee ja kogu päev aktiivseks?
Liikumine ja kehaline aktiivsus peaks kuuluma iga lapse, noore ja täiskasvanu igapäevaellu. Liikumine hoiab vaimset ja füüsilist tervist, ennetab terviseprobleeme, parandab meeleolu ning aeglustab vananemist. Kõige värskemad uuringud näitavad, et pooled meie noortest ja lastest ei liigu piisavalt. Oma rolli mängivad siin täiskasvanud.
FOTO: Rademar
Selleks, et olla terve ja tunda ennast hästi, soovitab Maailma Terviseorganisatsioon lastel ja noortel liikuda iga päev aktiivselt vähemalt 60 minutit – see on minimaalne aeg.
Aktiivse liikumise all mõtleme näiteks jooksmist, pallimänge või rattasõitu. „Need on tegevused, millega kaasneb kerge soojatunne. Poes ja näitusel jalutamine on muidugi parem kui istumine, aga tervise seisukohast tuleb valida aktiivsem tegevus, et pulss tõuseks,“ selgitab Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori juhataja, sporditeadlane Merike Kull.
Ta lisab, et aktiivne tegevus peaks paaril korral nädalas olema samuti mitmekülgne, et tugevdada lihaskonda ja luid.
Kõige värskem Tartu Ülikooli liikumislabori kooliõpilaste uuring „Laste liikumisaktiivsuse tunnistus“ toob välja, et 60 protsenti Eesti 9–17-aastastest noortest liigub enda arvates piisavalt. Kui toetuda aga liikumisanduritega mõõdetud andmetele, on see number 43 protsenti. Seega saab öelda, et meie noortest liiguvad piisavalt vaid pooled, mida on Kulli sõnul ilmselgelt liiga vähe.
Laste liikumise ajas muutumine
Kui varem on lastel liikumisteekonnal olnud olulisel kohal hoovimängud ja õues liikumine, siis tänapäeval pakub ühist aja veetmist ekraaniaeg nutiseadmes. Samuti on autostumine toonud kaasa aktiivse koolitee vähenemise ehk lapsed ei liigu kooli minnes ega ka sealt tulles.
Need on suured muutused, mis ei ole tingitud üldse lastest. Sporditeadlane Merike Kull ütleb, et lapsi nende väheses liikumises kindlasti süüdistada ei saa, vaid probleem algab täiskasvanutest, kes on loonud keskkonna, kus liikumine ei ole enam loomulik.
Lapse liikumisaktiivsuse kõige suurem mõjutaja ongi lapsevanem. Kuidas näiteks peres vaba aega veedetakse – kas käiakse ühiselt metsas matkamas või leitakse võimalus õhtuseks jalutuskäiguks, et jutustada ja arutada ühiseid teemasid.
Kehalise kasvatuse tundidest ei piisa
Iga sporditeadlane sooviks, et iga päev on kehalise kasvatuse tund. Kui see nii ka oleks, siis tegelikult ühest kehalise kasvatuse tunnist päevas ei piisa, et laps või noor saaks kätte oma päevase liikumisvajaduse.
„Kui lapsel on kehalise kasvatuse tund, siis võiks justkui arvata, et ta on piisavalt liikunud. Seal küll liigutakse ja tehakse sporti, aga reaalselt tuleb kehalise kasvatuse tunnis puhast liikumisaktiivsust keskmiselt 13 minutit, ülejäänud aeg õpetatakse ja antakse tagasisidet,“ nendib Kull.
Samamoodi on teadlased uurinud minutilise täpsusega treeningutel osalemist. Välja on selgitatud, et kui treeningu pikkus on umbes tund, siis tempokama liikumise osakaal on seal ligi 30 protsenti.
Näiteks ühest hiljutisest Norra lapsevanemate uuringust selgub, et 5 protsenti vanematest sageli ülehindavad oma lapse tegelikku liikumisaktiivsust. Seega, kui lapsel on päevas olnud kehalise kasvatuse tund või trenn, siis sellest ei pruugi piisata, et saada kätte päevane vajalik liikumisaktiivsus. Sealt tulebki ülehindamine.
Kuidas muuta lapse päev liikuvaks?
Iga lapsevanem ning ka laps saab tegelikult ise väikese vaevaga palju ära teha, et tema koolitee ja ülejäänud päev oleks võimalikult aktiivne.
Esimeseks tulekski läbi mõelda, kuidas koolipäev algab. „Aktiivne koolitee on kindlasti üks oluline soovitus. See pole ainult tähtis kehalise tervise seisukohast, vaid kindlasti ka vaimse tervise, meeleolu ning kogu õpivõime toetamiseks,“ leiab Kull.
Kui kool pole kodust kaugel, saab laps kooli minna jalgsi või jalgrattaga. Kui kool on kaugemal, piisab sellest, et laps saaks kasvõi 10 minutit enne ja ka pärast värskes õhus jalutada. „Olen kuulnud koolide kogemusi, kus on lapsevanemate ja õpetajatega kokku lepitud, et tullakse paar bussipeatust varem maha, et üheskoos kooli jalutada – see on hea ka selleks, et lapsed saaksid omavahel suhelda.“ Muidugi tuleb kindlustada, et teekond oleks omal käel liikuvale lapsele turvaline.
Kui lapse päevaga edasi ainetundidesse minna, siis seal saavad õpetajad kasutada meetodeid, et nad ei peaks kogu koolitunni istuma ehk vahepeal tehakse sirutuspause ja õuesõpet.
Kui tuleb väga oodatud tund, milleks on vahetund, on igale lapsevanemale soovitus küsida: kas tema lapse koolis on õuevahetund? Kui laps saab kooli ajal pool tundi õuevahetunnis mängida või muul moel liikuda, on see Kulli sõnul tohutult suur väärtus.
Kui lapsed on nooremad, on eriti oluline, et saaks minna õue ja seal oleks mõni kehaline tegevus, nagu näiteks ronimine, palli- või jooksumäng. Õuevahetundi saab teha aasta ringi ja see on oluline soovitus koolidele ning ka võimalus ja ressurss.
„Lapsed viibivad suure osa oma päevasest ajast koolis. Kui koolipäevas on ka õuevahetund, siis me oleme teinud suure sammu laste liikumise toetamisel.“
Lisaks saavad õpilased ise koolis algatada aktiivseid vahetunde, kus mängitakse, tantsitakse, võimeldakse – võimalusi on tõesti mitmeid, kuidas saada liikumist laste ja noorte päeva juurde.
Uuringud kinnitavad samuti, et liikumine nii enne kooli, päeva jooksul kui ka pärast aitab palju paremini keskenduda, infot töödelda ja tähelepanu erksana hoida. „Selleks, et olla heas nii-öelda õppimisvormis, on aktiivne koolipäeva algus, jalgsi või rattaga kooli liikumine ääretult oluline.“
Merike Kull tunneb samuti heameelt, et kehaline kasvatus on koolides muutumas üha enam liikumisõpetuseks, kus õpetatakse ka erinevaid elustiilialasid, mis kõnetavad noori, näiteks discgolf, SUP- ehk aerulaua koolitused, tõukerattaga sõitmine, erinevad osavust treenivad alad jne.
Uue liikumisõpetuse eesmärk on õpetada koolides põhioskuseid ja uusi harrastusi, millega vaba aega planeerida – selle pealt saab igaüks avastada enda jaoks sobiva elustiili ja spordiharrastuse, millega tegeleda.
Teised valikud lihtsamad
Vähene kehaline aktiivsus ei puuduta ainult lapsi ja noori, vaid ka täiskasvanuid. Liikumise olulisusest räägitakse palju ja kõik me teame, miks see on oluline. Aga miks on nii keeruline liikumisharjumust juurutada?
„Teised valikud elus on sageli palju lihtsamad ja selleks, et olla kehaliselt aktiivne, tuleb otsus teha,“ leiab Kull. Kui pole liikumisharjumust või see harjumus alles kujuneb, ei taju inimene veel tugevalt selle positiivset efekti. Need inimesed, kes on harjunud liikuma ja on liikuva eluviisiga – neil on väga raske olla ilma liikumiseta ja kui nad ei liigu, pole energiat, vaimset töövõimet ning enesetunne on halb.
Kui oled ilma liikumisharjumuseta, tundubki raske – püüad alustada, aga see on pigem ühekordne ja ei tunne positiivset mõju, vaid rasket pingutust, mida näiteks nutiseadmes olemine väga ei nõua.
Merike Kull kinnitab, et tund aega päevas liikumist on vähim, mida enda jaoks teha saame. See on investeering nii enda füüsilisse kui ka vaimsesse tervisesse, oma töövõimesse ning igapäevasesse energiasse. See tund on iseendaga tegelemiseks, mille eest meie keha ja vaim on tänulikud ning meeleolu oluliselt parem.
