Kristi Saare kolumn | Meie laste „päris elu“ on viipemaksed ja ostud e-poes

Koroonaaja saabudes lõpetas meie pere, mis oli juba enne väga e-kaubanduse lainel, pea lõplikult tavapoodides käimise. Minu kaheaastane ei tea vist üldse, mis asi on kaubandus­keskus. Viiene, kes vahel harva poodi satub, on veendunud, et kõiki olulisi asju „toob onu autoga“ või saabuvad need paki­automaati.

Seda, et mõni inimene tasub asjade eest sularahas, pole kumbki eriti näinud. Ilmselt on sama paljude lastega ja vanemad küsivad nõutult: kuidas neile siis rahatarkust õpetada?

Mul endal on mälestused sellest, kuidas käisin – hoolega kokku arvutatud sularaha peos – väriseva käega nurgapoest piima ja leiba ostmas ning järjekorras korduvalt raha üle lugesin. Tundub, et minu lapsed sellist kogemust ei saa. Esiteks nurgapoode enam pole ja teiseks on üsna nullilähedane tõenäosus, et meil on rahakotis sularaha. Ehk ongi selline rahatarkus nüüdseks aegunud?