Tuuli blogi | Kas tõesti pean hakkama lapsele ütlema, et ära pane toas tuld põlema?

Ühel hommikul, võileivast esimest ampsu hammustades, ütlesin abikaasale, et kui tema töö poleks selline nagu see on, pakiksin hea meelega asjad ja läheksin mujale elama. Kurb oleks vaid vanematest eemal elada - aga muidu sõidaksin esimese lennukiga!

Võpatasin seepeale ja küsisin endalt, et kuhu jääb siis kodumaa-armastus? See on kadunud, sain järgmisel hetkel aru. Kas mul peaks piinlik olema? Ma ei tea. Tunnen juba üpris pikka aega, et ma ei ole siin riigis hoitud ja mul ei ole siin turvaline olla. Tunnetan siin suhtumist: vaata ise, kuidas hakkama saad. Mulle ei meeldi, kuidas meie riigis asjad on ja kahtlustan, et neid, kes sama tunnevad, on palju.

Kui ma muidu pole armastanud eriti poliitikasse süveneda, sest see tundub mulle kuidagi keeruline ja läbipaistmatu, siis enam ma teisiti ei saa. Mõni aeg tagasi tuli välja, et meie, maksumaksjad, tasume ühe riigikoguliikme üürikorteri kulusid - seejuures omab ta Tallinnas kolme korterit. Mul kihvatas, kui seda kuulsin. Ärritusin ja tundsin hämmingut samaaegselt. Ma ei suuda uskuda, et inimesel pole piinlik midagi sellist teha ajal, mil inimesed peavad oma lastele ütlema, et palun ärme pane tuld praegu põlema või vähendame vanniskäimist. Või loobume hoopis huviringist. Tekib tunne, et just need, kes saavad kõrget palka ja erinevaid hüvesid, tahavad neid aina veel ja veel juurde. Ahnus ajab upakile, nagu öeldakse.