Sõbrasuhe või sõbralik suhe: mis juhtub siis, kui vanem on lapse sõber?

Laste kasvades hägustub ka piir vanema- ja sõbrarolli vahel. Mis vahe on aga vanema ja lapse vahelisel sõbralikul suhtel ja sõbrasuhtel? Miks peaksime vanematena sellega arvestama? Teema üle mõtiskleb Lia Miller ning küsib nõu ka pereteemade arengutreenerilt.

Minu lapsed alustasid nüüd kooliteed põhikoolis ja keskkoolis – on olnud imeline jälgida neid kasvamas ja arenemas. Hoolimata sellest, kui kiire elu on, olen andnud endast parima, et nende elus pidevalt kohal olla. Sel teekonnal on mul tulnud katsetada ja otsida erinevaid stiile ja viise, kuidas olla oma lastele parim ja sobivaim vanem. Minu jaoks toimib kõige paremini lähenemine, et oma laste vastu sõbralik, kuid mitte päris nende sõber.

Seda seetõttu, et usun, et mu lapsed vajavad mind pigem kui lapsevanemat, kes oleks vajalike piiride seadja ja vajadusel juhendaja. Nüüd aga, mil nad aina vanemaks saavad, on see piir sõbra ja vanema rolli vahel aina raskemini tajutav. Leian end tihti arutlemast, millal oleks õige aeg liikuda vanematasandilt sõbratasandile edasi. Lisaks mõtisklen selle üle, mis vahe on üldse sõbralikul suhtlemisel ja laste sõber olemisel. Ja miks üldse peab neil vahet tegema?

„Sõbralik suhtlemine tähendab seda, et suhe areneb ja kasvab, aga seatud on ka kindlad piirid. Vanemate ülesanne on olla