Lastekodulaste hingekriipivad lood: veel kodus elades pidime maja pragudesse lund toppima, et veidigi soojem oleks

Lastekodulapsed. Kes nad on ja mida nad mõtlevad? Millest unistavad? Miks nad elavad lastekodus, aga mitte oma kodus?

Jõuan kokkulepitud ajal ühe Eesti linnaäärse lastekodu juurde ja imestan, et see ei näe üldse selline välja, nagu olin ette kujutanud. Tegu ei ole kombinaadi, vaid noortele peredele mõeldud kodudega. Kõik majad on täpselt ühesugused, murulapiga aiake ümber.

Lasen uksekella ja mulle tuleb vastu Maria, kes on siin töötanud juba 18 aastat, moodsa lastekodu rajamisest peale. Praegu on ta perevanem kuuele lapsele: Rainerile, Oskarile, Oliverile, Chrisile, Timile ja Sannale. Kolm viimast on õed-vennad, kes lahutati oma sünniperest aasta tagasi, sest nende elu oli seal väljakannatamatuks läinud.

Jään lastega mõneks ajaks üksi, sest Marial on vaja poes käia.

Chris (14)

Chris pidi pärast perest eraldamist mitu kuud psühhiaatriahaiglas veetma ja seetõttu