Ema võitleb lapse õiguste eest, lasteaia direktor ei tagane. „Mu lapsel on halb, aga nad ei võta mind kuulda!“

Esimesest päevast uues rühmas läks peres lahti aga tõeline põrgu: Miri ei taha sinna jääda, õhtul koju tulles on täis trotsi ning viha. Tüdruk väljendab kurbust ja küsib aina oma eelmise rühma kasvatajate ja sõprade järele. Kui enne Miri riietus hea meelega ise ja tahtis lasteaeda minna, siis nüüd peab ema teda jõuliselt igal hommikul selleks veenma. Eelmise rühma õpetaja kiitis Miri, et ta on rühmas parim sokkide jalga saaja, nüüd keeldub tüdruk isegi jalatsite krõpse ise kinnitamast. Ema näeb, et lapsega on toimunud kõikehaarav muutus ja ta soovib oma endist rõõmsameelset last tagasi.