Ema võitleb lapse õiguste eest, lasteaia direktor ei tagane. „Mu lapsel on halb, aga nad ei võta mind kuulda!“

Ühel päeval nägi Sirli lasteaedu ühendavast Eliisi keskkonnast, et tema tütre senise rühmanimetuse asemel on uus. Selgus, et kaheaastane Miri on vaid nädalase etteteatamisega tõstetud uude rühma. Laps elab muutust raskesti üle, kuid ema põhjendatud palveid lasteaed kuulda ei võta. Pere ja Kodu toimetuse küsimise peale saabuvad lasteaiast vaid ebamäärased laused...

Sirli tütar Miri alustas oma lasteaiateed Tamsalu lasteaia sõimerühmas eelmisel sügisel. „Kohanemine läks sujuvalt: jätsin ta juba peale paari esimest päeva iseseisvalt lasteaeda, vaid mõnel korral oli nuttu. Miri käis aasta jooksul hea meelega lasteaias ning meie koostöö õpetajatega oli väga sujuv,“ meenutab ema ladusat esimest õppeaastat.

Pere senine elu pöörati aga peapeale, kui äkki selle augustikuu viimasel nädalal teatas lasteaia direktor, et Miri tõstetakse teise rühma. Teade saabus Eliisi keskkonda ning seal seisis lakooniliselt lihtsalt lapse uue rühma nimetus.

Esimesest päevast uues rühmas läks peres lahti aga tõeline põrgu: Miri ei taha sinna jääda, õhtul koju tulles on täis trotsi ning viha. Tüdruk väljendab kurbust ja küsib aina oma eelmise rühma kasvatajate ja sõprade järele. Kui enne Miri riietus hea meelega ise ja tahtis lasteaeda minna, siis nüüd peab ema teda jõuliselt igal hommikul selleks veenma. Eelmise rühma õpetaja kiitis Miri, et ta on rühmas parim sokkide jalga saaja, nüüd keeldub tüdruk isegi jalatsite krõpse ise kinnitamast. Ema näeb, et lapsega on toimunud kõikehaarav muutus ja ta soovib oma endist rõõmsameelset last tagasi.