Anita lugu: mida kiiremini abi jõuab, seda kindlam on tulevik

Skisofreeniadiagnoosiga Anita elu oleks olnud palju lihtsam, kui abi oleks temani jõudnud kohe, kui vaimse tervise probleemid ligi hiilima hakkasid.

Naise elu kulges pikka aega nagu Ameerika mäed, ent kui ta sai professionaalset abi ja leidis kogemusnõustajana viisi oma looga teisi aidata, pööras kõik paremuse suunas. Tema elus on siiski alati õnneks leidunud inimesi, kes kõige raskemal hetkel on toeks olnud: alates emast ja sotsiaaltöötajatest kuni kooliaegsete õppejõudude ja psühholoogideni.

„Ehkki mul oli väga ilus lapsepõlv, algasid vaimse tervise probleemid juba 12-aastasena. Siis tabas mind esmakordselt tohutu ärevushoog, kui pidin laulukooriga esinema, hakkasin lausa üle kere värisema. Pärast seda hakkasin paaniliselt kartma ka klassi ees vastamist ja jõudsin noorukina depressiooni,“ jutustab Anita. „Keegi ei seletanud, mis mul viga võiks olla. Kui lapsel tekivad vaimse tervise probleemid, tuleb sellega kohe tegeleda, muidu läheb asi tasapisi aina hullemaks.“

Siiski järgnesid mõnevõrra rahulikumad aastad – Anita lõpetas keskkooli, jõudis ülikooli ja lõpetas ka selle, ehkki ülikooli ajal oli depressiooniepisoode, mis tegid koolis käimise ja tähtaegadest kinnipidamise keeruliseks. Anita abiellus, sai emaks ja ka lahutas.

Inimeste mõistmatus tõi depressiooni

Hilises teismeeas lõi Anital välja bipolaarne meeleoluhäire. „See tähendab, et mingil perioodil on inimene depressioonis, mingil perioodil ülevamas meeleolus. Kui asi väga hulluks läheb, võib sattuda maaniasse, hakata väga innukalt tegutsema,“ kirjeldab Anita. Just nii juhtus temaga ka esimestel töökohtadel – esialgu väga tagasihoidlik kolleeg muutus ühel hetkel päeva pealt, oli ülilõbus ja jutukas. Selline kannapööre ehmatas kolleege ja ühelt ametikohalt paluti tal lahkuda. Toona ei osanud Anita ennast ka ise veel aidata ega abi otsida.

90ndate algul sai Anita esimest korda skisofreeniadiagnoosi, keegi aga ei selgitanud talle midagi, oli vaid sõna paberil. Anita arvas, et ehk on tegu eksitusega. Siiski vahetas ta töökohti, kuna depressioonihood ei lasknud kohati pikalt tööl käia. Viimases töökohas saigi lõpuks saatuslikuks depressiooniga võetud haigusleht, mille peale kolleegid temast eemale hoidma hakkasid. „Siis sain töövõimetuspensioni ja mind saadeti kodusesse ellu. Oli tunne, et mind on ühiskonnast välja visatud. Mõtlesin, kas olen nii halb inimene, et igalt poolt visatakse välja, saadetakse minema,“ kirjeldab Anita toonast madalseisu. Siis oli naisel tõsisem psühhootiline episood, millele järgnesid sügav depressioon ja suitsiidikatsed.

Taastumise algus vaimse tervise keskuses

Nüüd aga tuli elu Anitale appi – tema teele sattus lõpuks arst, kes selgitas talle lahti diagnoosi ja selle eripärad, suunas ta vaimse tervise keskusesse igapäevaelu toetamise teenusele. Leiti ka sobiv ravim, millega naine alates 1997. aastast elab. „Tema jutu peale hakkasin korralikult ravimeid võtma, see on vaimse tervise probleemide puhul hästi oluline,“ räägib Anita. Naise elus järgnes kümneaastane auk – ta ei töötanud kuskil, veeretas päevi õhtusse. „Hakkasin mingil määral toibuma seal keskuses käies. Olin siis pettunud kõiges – endas, teistes, kogu maailmas. Keskuses oli aga hästi tore sotsiaaltöötaja, kes võitis mu usalduse. Tasapisi hakkas tervis paremuse poole minema. Mingil ajal hakkasin taas töö peale mõtlema,“ räägib ta kõige sügavamast august välja saamisest.

2007. aastal suri Anita ema, kellega oldi vastastikku teineteist pea 20 aastat toetatud. Anita jäi teismelise lapsega omapead. „Mõtlesin, et pean taas elu enda kätesse võtma, ei tohi ära langeda. Tütar oli siis 16-aastane. Alustasin tasapisi töötamisega. Hakkasin esialgu koduabiliseks ühele ratastooliinimesele, siis käisin paar päeva nädalas koristamas,“ kirjeldab Anita sammhaaval tööellu tagasi pöördumist.

Kannapööre – uus karjäär kogemusnõustajana

2007. aastal jõudis Anita ellu aga ka kogemusnõustamine, mis toona oli Eestis alles väga uus asi. Mujal maailmas oli tegu juba juurdunud toetusteenusega ja esimesed teadmised saadigi välismaalt –Hollandist. „Hakkasime oma lugusid kirja panema ja rääkima erinevates kohtades. Asutasime kogemusnõustajate võrgustiku, asusime projekte kirjutama, raha taotlema, et teenust abivajajatele laiemalt pakkuda,“ räägib Anita.

„Minu taastumine algas tänu tööle,“ rõhutab Anita. „Skisofreeniast ei ole sageli võimalik lõplikult paraneda. Taastumine tähendab, et elad võimalikult tavapärast, normaalset elu koos oma haigusega,“ sõnab ta. Räägitakse personaalsest ja meditsiinilisest taastumisest, aga see ei ole üks ja sama. „Sümptomid küll tänu rohtudele kaovad, meditsiinilises mõttes tuled toime. Aga isiklik dimensioon on midagi muud. Isiklik taastumine toimub siis, kui inimesest saab taas kogukonnaliige,“ kirjeldab Anita. Tema jaoks oli algul suureks eneseületuseks koolituste läbiviimine, igasugune avalik esinemine. Samas ei saanud ta ju kaaslasi alt vedada ja tehtud need eneseületust nõudnud asjad said: ta oli taas leidnud endale rolli ja vastutuse.

Teekond taastumise õpetajaks

Koos vaimse tervise kutseliste töötajate ja teiste kogemusnõustajatega asutati 2016. aastal Heaolu ja Taastumise kool, kus pakutakse praegugi tuge inimestele, kes taastumisprotsessi läbivad. Kool pakub kursusi, erinevaid grupitöid, individuaalnõustamisi, rehabilitatsiooniteenust ja kogemusnõustamist. „Teeme näiteks taastumiskursusi. Seda on võimalik õppida. Läheme koos neljaks päevaks metsa turismitallu. Anname loenguid, teeme harjutusi, õpime samm-sammult taastumist,“ selgitab ta.

Anita on olnud abiks ka neile, kes suurtest maapiirkondades asunud erihooldekodudest viimastel aastatel linnakeskkonda on kolinud. „Tegin hooldekodudes tugigruppe, et inimesi selleks muutuseks ette valmistada. Jätkasime sellega ka siis, kui inimesed juba oma uutes kodudes elasid. Nüüd näen linna peal tihti oma endisi kliente. Lahe on jälgida, kuidas nad muutuvad, kui linna pääsevad. Kui enne ei julenud inimene teisele silmagi vaadata, oldi kuidagi kössis, siis nüüd tulevad nad tänaval vastu sirge seljaga, paljud on leidnud tööd, elavad normaalset elu,“ räägib Anita sellest, kuidas psüühilise erivajadusega inimeste elukvaliteet võib vajaliku toe ja eluterve elukeskkonna olemasolul palju paraneda.

Skisofreenia ei ole maailma lõpp

Mitmekülgne abi on väga oluline. Kogemusnõustaja ei asenda psühholoogi, psühhiaatrit ega ka vastupidi: vaja on nii teraapiat, meditsiinilist abi kui ka tuge teiselt inimeselt, kes mõistab. „Kui mina koduseks pidin jääma, oleksin kohe ja ruttu vajanud taastumiskursust, rehabilitatsioonituge, siis ei oleks nii palju aega elust kulunud taastumise peale,“ sõnab Anita. „Olen pidanud ise leiutama, välja mõtlema, kuidas asjadest jagu saada. Stigmatiseerisin iseennast hästi kaua. Ühel hetkel aga mõistsin, et kui ma ise häbi ei tunne, ei saa keegi teine mind häbimärgistada,“ ütleb Anita.

„Mõeldakse, et skisofreenia on väga hull haigus, aga tegelikult on tänapäeva ravimitega võimalik päris kvaliteetselt elada,“ sõnab ta. „See ei ole maailma lõpp, kui see diagnoos pannakse. Ma olen õnnelik inimene, sest mul on töö, mida ma armastan. Kõige parem asi minu elus on minu kaks armsat lapselast.“