Elu kogukonnas parandab palju psüühilise erivajadusega inimese elukvaliteeti

Eestis elab praegu umbkaudu 55 000 inimest, kel on psüühiline erivajadus. Psüühiline erivajadus tähistab kas intellektipuuet või elu jooksul diagnoositud püsivat psüühilist haigust. Paljud nendest inimestest elavad oma kodudes, alla 10 000 kasutab aga erihoolekandeteenuseid ehk riigi tuge, et igapäevaselt toime tulla.

Viimase kümnendiga on Eesti riik Euroopa Liidu toega põhjalikult muutnud seda, kuidas need inimesed meie seas elavad. Oleme sulgenud pea kõik suured erihoolekodud, kus inimesed elasid mitmesajakesi ja privaatsust polnud ollagi. Asemele oleme rajanud kogukonnakodude võrgustiku, kus psüühilise erivajadusega inimesed saavad tegevusjuhendajate abiga elada nii täisväärtuslikku elu kui vähegi võimalik. Me ei peida neid enam „silma alt ära“, metsa taha ja linnast kaugele, vaid oleme võtnud nad elama kogukonda.

Ühiskonna suhtumine paraneb

Olen psüühilise erivajadusega inimeste toetamisega tegelenud alates 2009. aastast, esialgu riiklikus ettevõttes AS Hoolekandeteenused ja tänaseks juba mitu aastat sotsiaalministeeriumis. Selle aja jooksul olen näinud muutusi, mis mind rõõmustavad. Lisaks sellele, et oleme viimas lõpule põhimõttelist muudatust, kus ja kuidas psüühilise erivajadusega inimesed elavad, oleme saavutanud ka selle, et elanikkonna suhtumine on tasahaaval paranenud.

Mullu sügisel läbi viidud uuringu järgi suhtub valdav osa Eesti inimestest psüühilise erivajadusega inimestesse kas positiivselt (25%) või neutraalselt (64%). Samuti kinnitab üle poolte vastanutest, et suhtub erivajadusega inimestesse samamoodi kui erivajaduseta inimestesse ning 49% on valmis sekkuma, kui keegi teeb erivajadusega inimesele ülekohut. Läbiv rõõmustav joon on nooremate põlvkondade toetavam hoiak psüühiliste erivajadustega inimeste suhtes.

Elukorralduse muutus aitab suhtumist parandada

Suhtumise ja elukorralduse muutus on omavahel üsna üheselt seotud – nimelt aitab suhtumist kellessegi kõige otsesemal viisil parandada ei miski muu kui otsene suhtlus ja kokkupuude. Kardame võõrast ja võõristame tundmatut – see on loomulik. Mida nähtavamad on ühiskonnas erivajadusega inimesed, seda vähem peame neid teistsugusteks ja erikohtlemist vajavaks. Seda enam mõistame, et iga eriline on omal moel tavaline, sest igaüks on unikaalne ja seda omal moel.

Ümber asumine kogukonnakodudesse, nagu psüühilise erivajadusega inimeste uusi kodusid korterites, ridamajades ja eramutes võib kutsuda, on hüppeliselt parandanud nende inimeste elukvaliteeti ja toonud nad kogukonna keskele. Ühelt poolt saavad inimesed elada inimväärsel viisil, teisalt on neil esimest korda võimalik osaleda ka kohaliku kogukonna elus moel, mis meist enamiku jaoks on loomulik, ent psüühilise erivajadusega inimestele oli aastakümneid võimatu.

Kurb minevik ja lootusrikas tulevik

Nõukogude ajal oli üsna tavaline, et psüühikahäirega inimesed, kes kasutasid erihoolekandeteenuseid, elasid räämas mõisahoonetes ja jagasid oma tuba mitme kaaslasega. Neil ei olnud isiklikke riideid, jalanõusid, hambaharja, nuustikut, polnud kohtagi, kus privaatselt riideid vahetada. Tualettide uksed ei käinud lukku. Hooldekodude läheduses ei olnud elumaju, kino, teatrit, raamatukogu ega kauplusi. Päevad veetsid inimesed reeglina päevakeskuses ühiselt istudes, ajaviiteks tehti võimetele vastavalt kas käsitööd või vooliti plastiliini, mõnel oli rõõm käia hooajaliselt abistamas põllutöödel. Paljudel neist inimestest puudusid elementaarsed oskused, kuidas teha süüa, sõita bussiga või lihtsalt liikuda linnas või alevis ühest kohast teise. Mitte sellepärast, et nad ei olnuks võimelised neid oskusi omandama. Neil lihtsalt ei läinud niisuguseid teadmisi kunagi vaja.

Nagu öeldud, oleme juba enam kui kümme aastat tegelenud selle olukorra muutmisega. Nüüdseks on üle 1300 inimese jõudnud elama kogukondadesse. Paljud neist on läinud tööle, tegelevad erinevate hobidega ja panustavad kogukonna elusse omal viisil nagu me kõik.

Tõsi on, et see protsess ei ole sujunud viperusteta. Mõnedes kogukondades on olnud vastuseisu sellele, et psüühilise erivajadusega inimesed koliksid kogukonda, asuksid elama meie naabrusse. Paraku on mõnel pool kogukonnakodud seetõttu ka rajamata jäänud. Samas on kogemus ikka ja jälle näidanud, et kui psüühilise erivajadusega inimesed juba kogukonnas elavad, saavad neist toredad ja tegusad naabrid, kes võetakse hästi vastu ja kes leiavad endale nii hobitegevusi kui ka tööd.

Kahjuks on vastupanu muutusele ja võõra tundma õppimisele inimese loomulik olek. Seepärast peame aktsepteerima ja aitama mõista, parandama ühiskonna teadlikkust psüühilistest erivajadustest.

Üks suure Sõmera hooldekodu endine klient kolis elama linna, tavalisse korterisse, kus tegevusjuhendaja käib päeviti toeks. Ta võttis enda uue elu lühidalt kokku: „Nüüd elame nii, nagu normaalsed inimesed elama peaksid.“

Vaata videost, milline on psüühilise erivajadusega inimeste elukvaliteet kogukonnakodudes.