Marili kogemus: pärast kriisi ei tule lõpp, vaid midagi ilusat

Marili on oma noore elu jooksul elanud üle päris palju – alates enesevigastamisest, sügavast depressioonist ja söömishäiretest kuni töölkäimise ja kihlumiseni. Tema elus on tumedad triibud vaheldunud heledamatega. Nüüd plaanib neiu asuda uuele tööle ja õppida peagi kogemusnõustajaks. Ta usub, et tema kogemused võivad aidata teisi sarnaste raskustega rinda pistvaid inimesi.

Keeruline teekond

Marili elu algus on olnud tormiline – tema peresuhted olid väga keerulised ja teismelisena lahkus ta lõpuks kodust. „See oli väga raske aeg. Vigastasin ennast igapäevaselt. See vähendas südamevalu, aitas olla. Mul oli ka suitsiidimõtteid. Sattusin üle nädala psühhiaatriahaiglasse,“ räägib ta. Kokku on noor naine viimase kuue aasta jooksul psühhiaatriahaiglas veetnud enam kui poolteist aastat.

Marili on elanud väga erinevates kohtades. „Rentisin ühes korteris tuba, elasin natuke aega sõbra juures. Vahepeal olin tänaval, sotsiaaltöötaja aitas mul leida koha naiste turvakodus, elasin ka sotsiaalkorteris. Vihkasin ennast, mul ei olnud sõpru ega perekonda, kes mind aidanud oleks,“ räägib ta oma teekonnast.

Sagedaste haiglasse sattumiste tõttu suunati ta elama Hoolekandeteenuste ASi kogukonnakodusse, kus teda toetas tegevusjuhendaja. Asjad hakkasid aegamööda ülesmäge minema. „Töötaja oli alati kohal ja minu jaoks olemas, arutasime ka igapäevaseid asju. Kui mul oli halvem, siis motiveeris ta mind voodist välja tulema, oli mulle toeks. Haiglas käimised vähenesid, õppisin ise toime tulema. Käisin edasi psühholoogi ja arsti juures, sain oskusi hakkama saamiseks, juhul kui peaks kehvemaks minema. Hiljem aitas töötaja paberimajandusega, toetuste saamisel ja töö leidmisel.“ Mõne aja möödudes oli Marili valmis juba iseseisvalt elama.

Tegevusetus on kõige halvem

Ameteid on Marili küll olude sunnil mõne korra vahetanud, sest tumedam triip on vahele sattunud. Praegu töötab ta klienditeenindajana ja käib tööl vahetustega, ent plaanib peagi töökohta vahetada. „Üritan saada stabiilse töö esmaspäevast reedeni, et oleks kindel päevarütm, mis toetaks. See ehk ei anna kohe tulemust, kui on kindel rutiin, aga pikas perspektiivis on see abiks,“ sõnab ta. „Tööl käimine on oluline. Kõige halvem on tegevusetus. Töö annab enesekindlust, et saad millegagi hakkama, ja see toob lisamotivatsiooni. Kui ei ole kohustusi, millest kinni pidada, ei ole ka motivatsiooni.“

Kui keerulisemad ajad tulevad, oskab ta nendega juba toime tulla. „Ehkki ma oma pereliikmetega ei suhtle, on mul elukaaslane ja lähedased sõbrad, kes mulle alati toeks on. Kui on väga halb, kirjutan psühholoogile ja arstile. Meil on kokkulepe, et saan alati haigla valvetuppa pöörduda, kui abi vajan. See lisab kindlustunnet,“ räägib Marili.

Tulevik kogemusnõustajana

Uue aasta algul plaanib Marili hakata õppima kogemusnõustajaks. „Loodan väga, et minu kogemused kedagi aitavad. Ma tahan anda inimestele edasi seda teadmist, et pärast kriisi tuleb midagi ilusat. Ei tule lõpp, tuleb uus lehekülg. Olen seda usku, et sellest ei ole kasu, kui räägid inimesele, kes on sügavas augus ja näeb ainult maailma tumedates toonides, et päike on olemas. Sa pead seda päikest talle läbi oma kogemuse näitama, siis tal tekib rohkem jaksu ja motivatsiooni püüelda,“ sõnab Marili. „Psühholoogidest on väga palju abi, aga nad räägivad enamasti läbi patsientide lugude. Tihtipeale neil endal vahetut kogemust ei ole. Just siin on enim abi kellestki, kes päriselt aru saab, mida sa tunned.“

Marilil on ka kodus inimene, kes just tema tundeid mõistab. Oma elukaaslasega kohtus Marili nimelt ühe tumedama triibu ajal – psühhiaatriahaiglas. „Ta aitab mind tohutult palju. Esmakordselt mitme aasta jooksul suudan ilma ravimiteta magada, sest mu kõrval on inimene, kes loob mulle turvatunde. Ka arst ütles haiglas, et kui inimesele iga päev öelda, et teda armastatakse, on võimalik ta terveks ravida,“ räägib Marili naeratades.

Praegu vaatab Marili lähitulevikku üsna rõõmsalt. Õnnelikus kooselus kaaslasega, plaanid paigas nii töö kui ka õppimise osas. „Ma püüan mitte väga pikki plaane teha, sest kunagi ei tea, mida elu toob. Võtan praegu umbes kuu korraga. Kogemus on näidanud, et mida pikemaid plaane teed, seda suurem on tõenäosus, et see läheb luhta,“ sõnab noor naine siiski mõtlikult. Ta teab, et sekka võib sattuda tumedam triip, aga teab ka, et päike on nurga taga ikka ootamas. Marili oskab aina paremini oma vaimse tervise muredega toime tulla.

Iga inimene väärib tegusat elu

Liina Lanno, ASi Hoolekandeteenused teenuste direktor

Meil kõigil on siin elus rollid, mille kaudu ennast määratleme – perekonnaliige, õpilane, kolleeg, sõber, trennikaaslane. Meie eesmärk on aidata psüühilise erivajadusega inimesel leida enda tugevused üles, et ta näeks ennast taas väärtusliku kogukonna liikme ja inimesena. Haiguse või puudega kaasnevad küll piirangud, millega peab õppides ja töötades arvestama, kuid erivajadus ei peaks olema inimese põhiomadus.

Kui erivajadusega inimene käib õppimas ja tööl, avanevad talle uued võimalused. Loomulikult lisanduvad laiemad majanduslikud võimalused, kuid sellest isegi olulisem on eneseteadlikkuse kasv – elus ootavad uued väljakutsed ja rollid. Erivajadusega inimene on samamoodi õppija, kellel on kohustused, ta on ühiskonnaliige, kolleeg ja sõber.