Eva Kolditsa kolumn | Vestlused kolmesega: „Kas ta elas oma elu lõpuni?“ „Jah, ta elas oma elu lõpuni.“

Kui Ellen oli kolmene, vaatas ta ühel ilusal kevadõhtul, pea kuklas, taevasse ja ütles: „Memme läheb varsti koju.“ Siis viipas pehmete pilvede poole ja lisas: „Sinna.“

See lõi mind tummaks, sest olime just teada saanud, et memmel on pahaloomuline kasvaja, kuid tütrele me sellest rääkinud ei olnud.

Mul tõusis klomp kurku. Suutsin veidi kähiseva häälega küsida: „Arvad?“, kui tema juba kassi taga ajades toa poole silkas. Hirm, et laps oma puhta maailmatajuga ennustab seda, millest meie mõelda ei taha, sai ootamatult valdavaks. Uue olendi sündi oli ju Ellen mitmeid kordi seltskonnas rõõmsalt ennustanud, pannes emadust ootavaid sõpru oma olukorda eitama, sest asjast oli veel vara rääkida… Miks ta siis surmagi samamoodi tajuda ei võiks? Kindlasti võib! Kindlasti kõik nii juhtubki!