17.10.2022, 10:01
Silvia Sosaar: naeratav depressioon on olnud minuga aastaid
Silvia Sosaar on Eesti kunstnik, kel on selja taga mitmeid edukaid näituseid. Muu hulgas on ta olnud ka EKA noore kunstniku preemia nominent. Töö ja hobi ühildamine on tihtipeale midagi ihaldusväärset, kuid ometi on Silvia suure osa elust silmitsi seisnud mitmete vaimse tervise muredega – ärevushäire, depressiooniepisoodid ning bipolaarse meeleoluhäire kahtlus.
Silvia Sosaar
FOTO: Erakogu
Viielisest õpilasest kolmeliseks
Silvia nooruspõlv jääb 90. aastate algusesse, kus tormiliste aegade kiuste võimaldasid vanemad mitmeid reise rahvusvahelistesse keele- ja kultuurilaagritesse. Noorena on ta elanud nii Londonis, Pariisis kui ka Viinis. Esimesed märgid vaimsetest probleemidest algasidki just varateismelisena, mil hakkasid esinema hingamisraskused. „Sellised paanikahood, rinnus pistmised, hingematvad ärevushood ja hingamisraskused olid päris tihedad kaaslased. Vanemad viisid mind arsti juurde, sest kahtlustati, et tegu võib olla südameprobleemiga. Tehti südameuuringuid, aga sel ajal ei osatud ilmselt aimata, et tegu võib olla hoopis psüühilise murega,“ meenutab ta.
Teatud maani suutis Silvia ennast pingutada ja teha head nägu, veenmaks sellega teisi, et kõik on korras. „Inimene enda sees ikkagi tajub, et midagi päris korras ei ole. Ma olin viieline õpilane kuni 10. klassini. Ja siis ma ei jaksanud enam kodutöid teha. Hakkasin koolitundidest kõrvale hoidma, sest mul oli ärevus või lihtsalt kurvameelsus, ma ei jaksanud kooli minna. Isa viis mu kooli juurde, aga mina läksin linna raamatukokku ja lugesin Shakespear’i näidendeid,“ tõdeb ta. „Kõige olulisemal perioodil lõpuklassis, kus proovitakse saada lõputunnistusele parimaid hindeid, tegin mina oma nigelamaid tulemusi. Kujutan ette, et see võis kaheteistkümnenda klassi lapsevanemale päris hirmus olla – sul on peaaegu täiskasvanud laps, sa tahad, et ta saavutaks oma parimad tulemused, aga mina tundsin, kuidas jaks kadus ära. See on see, mida depressioon teeb.“
Depressiooni tõttu võib väga kohusetundlikust inimesest saada ebausaldusväärne ja näiliselt laisk. Toona ei osanud keegi küsida, mis inimesega järsku lahti on. „Öeldi, et võta ennast kokku! Paljud inimesed, kes ei ole depressiooni kogenud, ei pruugi aru saada. Tihtipeale on vanematel raske mõista just kooliealise nooruki muresid – sul ei ole ju elus mingeid probleeme, ei pea töötama, ja ainus asi, mis sa pead tegema, on sinu koolikohustused. Vanemad tihti ei näe ega oska aru saada, kui näiliselt põhjust ei ole. Ma olen selline inimene, kes läheb lukku, ja nii oligi raske seda abi küsida,“ tunnistab ta.
Oluline on leida mõttekaaslasi
Kui noores eas tundusid probleemid mööduvat, siis kahekümnendate alguses tekkisid Silvial hirmud, mis ei olnud kuidagi põhjendatud. „Minu ülikoolikaaslane ütles mulle, et tema käib psühholoogi juures. Mõtlesin alati, et kuidas minu jaoks see olemine ja elamine nii palju raskem on, aga selgus, et temal on samad probleemid. Sõbra eeskujul võtsin ka mina sellest võimalusest kinni, läksin psühhiaatri juurde ja hakkasin sel teemal rohkem lugema.“
Tõsine probleem, millega Silvia korduvalt silmitsi seisis, oli lähedaste peal oma tunnete mahalaadimine. „Ühel hetkel hakkasin nendest asjadest rääkima oma arstiga. Selle asemel, et enda tundeid näiteks elukaaslase peal välja elada, hakkasin lihtsalt teadvustama, et ma tunnen ärevust ja mul on paha enesetunne. Ütlesin oma elukaaslasele hommikukohvi kõrvale, et midagi on nagu viltu. Kõik asjad justkui sujuvad, aga näed, mul on praegu ärevus. Emotsioonide sõnastamine on üks asi, mida olen hakanud tegema,“ sõnab ta. „Tugistruktuur ei tule aga iseenesest – minul on läinud õnneks, et partner viitsis ja tahtis mind kannatada,“ saab Silvia õnnelikuna tunnistada.
Aastal 2018 võttis Silvia ühendust Tallinna Vaimse Tervise Keskusega, et uurida, kas oleks võimalik saada kogemusnõustajaks. Selleks hetkeks oli Silvia teinud juba vaimse tervise teemadel kunsti. „Ma tundsin, et ma tahaksin jagada. Liitusin ühe grupi noorte inimestega, kes olid kogenud karmi traumat. Jagasin selle seltskonnaga oma lugu kurvameelsusest ja jaksamisest tumedatel hetkedel. Sain nendelt inimestel palju tuge.“ Ka teistelegi sarnaste probleemidega inimestele soovitab Silvia ühendust võtta erinevate tugikeskustega. Palju esineb olukordi, kus enda probleeme ei taheta lähedastega jagada, sest kardetakse hukkamõistu. Spetsiaalses keskkonnas ja endale võõraste inimestega rääkimine võib hirme leevendada.
Probleemidega tuleb tegeleda
Jõu otsimine vajalike toimetuste tegemiseks ei ole aastatega kadunud. Endiselt tuleb ette päevi, kus endale antud lubadus tubli olla lükkub aina järgmistesse päevadesse. Siiski on rasked perioodid Silvia jaoks üha harvemaks jäänud. Seda suuresti tänu probleemide teadvustamisele, analüüsimisele ja nendega tegelemisele. „Ma olin juba aastaid pidanud endale tunnistama, et ma ei saa ignoreerida, et mul on vahel raske ja halb. Ma ei eita ega laida oma probleeme maha. Proovin õppida ja teha järeldusi, et järgmiste tagasilöökidega oleks kergem toime tulla,“ sõnab kunstnik lootusrikkalt. Silvia on juba üle kümne aasta käinud kognitiivteraapias, mida võimalusel üritab teha kord kuus.
Silvia on enda jaoks leidnud mitmeid viise, kuidas ennast säilenõtkena hoida. „Ma käin kolm korda nädalas trennis. Pean ennast üsna tervislikuks toitujaks ja jälgin väga oma unetunde. See võib ka mõne inimese marru ajada: „Mine põrgu, mul on nii halb olla ja sina tuled mulle rääkima, kuidas sina teed trenni ja sööd korralikult!“ Aga ma ei saa ka öelda, et need asjad ei oleks minu vaimse tervise jaoks olulised – need on lausa väga olulised.“ Silvia praktiseerib ka Jon Kabat-Zinni MBST hingamismeditatsiooni ja enesehoole meetodeid, mille abil on ta endas arendanud rahu säilitamise ja lahenduste otsimise oskuseid. Meetodi praktiseerimise jätkuks alustas Silvia Browni ülikoolis õpetajakoolituse tunnistuse saamiseks kursuseid, et selle teemaga süvendatumalt tegeleda.
Igapäevaste toimetuste taustal viibime tihti omas mullis, mille läbi on raske märgata, kui keegi vajab abi. „Mul on väga hea meel, kui ma näen täna kahekümneseid noori, kes tegelevad aktiivselt oma vaimse tervisega ja proovivad sõnastada, mida nad tunnevad. Kui sa ei ole enda vastu aus, siis põledki läbi. Me kõik oleme oma veidruste, võimete ja võimatustega,“ sõnab ta kindlalt.
Vaata lisaks Silvia soovitusi:
Tutvu ka USA stand-up-koomiku Gary Gulmani videotega, milles ta käsitleb depressiooni.
