Pereterapeut: ka lapsel on omad piirid, millest ta sulle märku annab!

„Kes küll sinu järgi koristama peab“ või „mitu korda ma pean sulle ütlema, et aeg on magama minna“ väljendab küll vanema ärritust, kuid teeb ka lapsele järjest raskemaks soovitult käituda. „Ma palun, et viiksid oma nõud ise kööki“, „15 minuti pärast on magamisaeg ja on aeg minna hambaid pesema“ on lapsele arusaadavam sõnum, mida ta ka tõenäolisemalt püüab täita.

Piiride vajalikkusest räägitakse palju, kuid piiride tunnetamisest ja austamisest oluliselt vähem. Peamiselt vaieldakse selle üle, millised võtted on tõhusad või millised nipid töötavad, et saada lapse käitumine kiiresti oma kontrolli alla. Selles mõtteviisis kõlab eeldus manipulatiivsusele. Kuidas aga seada piire nii, et need toimiks ja võimaldaks vastastikust hoolivust?

1. Piiride seadmisega väljenda, mis sind häirib. Öeldes „ära jonni“ või „mine oma tuppa ja tule tagasi, kui jälle hea laps oled“ pigem halvustad last. Käsu ja alanduse vormis piiri seadmine lapsele soosib protesti ja jonnihood ei lõppegi. Häirivas olukorras annad teada oma piirist: „ma tahan vaikust, kui telefoniga räägin“ või „ma olen praegu väsinud ja tahan puhata“. Lapsele ei pruugi küll meeldida, et ta kohe oma tahtmist ei saa, kuid ta tuleb sellega, et vanem on väljendanud oma vajadust, paremini toime, kui halva enesetundega pärast halvustamist ja kamandamist.