Söömishäirete Liidu juht: lapse tervenemine algab vanema enda teraapiast

Söömishäire on raske ja elukestev psüühiline haigus, mis toob endaga kaasa teisedki tõsised vaimsed probleemid. Söömishäirete all kannatab seitse protsenti Eesti rahvastikust. Sama raske, kui on söömishäire kannatajale, on see ka lähedastele pereliikmetele. Enda tütre kõrval on sellega pidanud silmitsi seisma Söömishäirete Liidu juht Snežana Härma.

„Söömishäirete Liit sai alguse minu loost. Kui minu tütrel esimesed toitumishäire tunnused avaldusid, mõtlesin, et küll see jõuludeks üle läheb. Aga nii see paraku ei käi. Probleemid kuhjusid ja aina keerulisemaks läks. Mõtlesin, et huvitav – meil on narkomaanide ja alkohoolikute tugigrupid, aga ei ole selliste muredega laste vanematele mõeldud tugigruppe, kus nad saaksid enda muret jagada. Kui minu tütre paranemistee juba algas, siis teadsin, et on vaja selline liit asutada,“ räägib Snežana.

Töö Söömishäirete Liidus hõlmab endas suuremalt jaolt tugigruppide tegevuse läbiviimist. „Ma ei nõusta küll ühtegi söömishäirega inimest, vaid kuulan ära vanemad ja olen pigem koordinaator – võtan nad esimesena vastu ja annan nõu, kuidas edasi liikuda. Aitan ka erinevate dokumentidega, sest bürokraatiakeel on tegelikult üsna keeruline. Mitmed ametkonnad saadavad kirju, millest minu kogemusel ükski inimene ei ole aru saanud,“ tõdeb ta. Kord kuus toimuvad nii eesti kui ka vene keeles vanematele tugigrupid, kus kogemusnõustaja kursuse läbinud Snežana oma kogemusest lähtudes kolmanda inimese vaadet jagab. „Minu telefon on 24/7 punane, sest vanemad helistavad ja kirjeldavad keerulisi hetki. Siis ma tõlgin neile inimkeelde, mida laps sel hetkel mõtleb ja mida ta tegelikult kuulda tahab.“

Kõik algab lapsevanemast

Oma tütre kriitilisema haigusperioodi jooksul rääkisid arstid ja psühhiaatrid Snežanale korduvalt, et söömishäire kulg käib käest kinni vanema enda teraapiaga. „Tihtipeale ei tööta vanemad kaasa. Saadame tugigrupi kutsed, aga kohale nad ei tule. Omal ajal mulle väga suureks toeks olnud Lastehaigla dr Vasli ja psühholoog Anu Tõniste kordasid mulle kogu aeg nagu mantrat: „Sa pead tegelema iseendaga.“ Kui oli vaja kell kaheksa hommikul kohal olla, siis ma leidsin selle aja. Ma olin tol hetkel kahe kohviku omanik, mu abikaasa on lülisambakirurg. Me leidsime selle aja, sest me tahtsime, et meie laps terveneks. Mul on raske mõista, kui mulle räägitakse, et ei leita aega.“

Snežana sõnul on üheks võtmeküsimuseks süsteemi usaldamine. „Arst või psühholoog, kes ravib söömishäireid – nad teavad, millest nad räägivad. Nad puutuvad sellega päevast päeva kokku ja Eestis on söömishäirete ravi väga heal tasemel. Enne seda, kui lapsevanem ei hakka meedikuid usaldama, ei juhtu mitte midagi,“ on Snežana kindel.

Ühine teekond tütre tervenemiseni algaski Lastehaiglast, kust edasi liiguti juba Tartu Ülikooli Kliinikumi. „Psüühikahäirega inimene peab olema professionaalide kätes, sest seal taga on meeskond – arst, psühholoog, pereterapeut. Need neli aastat, mil haigus minu tütrel progresseerus, olid nii kohutavad, et ma ei soovi seda isegi vaenlasele. Sinna mahtus neli hospitaliseerimist, millest kaks leidsid aset tema tahtest olemata. Mu tütar oli tõesti väga-väga raskes seisundis,“ peab Snežana tunnistama. „Mind aitas väga palju dr Paadik Tartu Ülikooli Kliinikumist, kes soovitas enda jaoks lõpuni mõelda kõige hullema stsenaariumi. See oli väga drastiline ja mõistsin, et nii ma elada ei taha. Tuleb tegutseda, iseendaga tegeleda, et seeläbi oma last aidata,“ meenutab ta.

Raske haigus paneb suhted proovile

Lapse tõsine haigus ei jäta puutumata ühtegi pereliiget. See paneb proovile pere- ja sõprussuhted ja pöörab igapäevaelu pea peale. „Kui tütre haigus progresseerus, olid meie peres rasked ajad. Ka materiaalselt oli väga raske, kuid ometi on igal naisel valik, kas ta paneb endale ripsmed-küüned või läheb teraapiasse. See on prioriteetide küsimus.“ Ometi jõuab Snežana sõnul teraapiasse vaid 20% lapsevanematest. „Tihti pannakse kõik oma laste või Söömishäirete Liidu õlgadele ja mõeldakse, et meie vastutame. Kahjuks mitte – vanem peab siiski panustama.“

Snežana sõnul on oluline raskes olukorras astuda lapsevanema, mitte sõbra rolli. „Tahtest mitte oleneva ravi puhul oli väga raske seda otsust teha. Söömishäire on raske psüühikahäire ja sellel inimesel ei ole kriitikameelt. Ta ei kuula oma vanemat. Mõistsin, et sõbra rolli jäädes ma kaugemale ei jõua. Tänu sellele on mu laps elus,“ meenutab ta.

Suurt tuge leiab vanem rääkimisest, mis ei pruugi sellisel perioodil lihtne olla. Mingil hetkel kadusid Snežana elust sõbrad. „Ma rääkisin kogu aeg ühest ja samast teemast. Kaua sa ikka seda kannatad,“ ütleb Snežana naljatledes. Sõpruskond kaob ka lapsel. „Rõõmus emotsioon sellest, et lähed sõbrannadega šoppama või burksi sööma, kaob. Teised tahavad olla spontaansed, aga söömishäirega inimesel on vaja alati teada, kust ta saab oma madala kaloraažiga toidu. Tekib ärevus, piinlikkus ja hirm. Järgmine kord laps selliseid kohtumisi ei vali,“ sõnab Snežana.

Omast kogemusest teab Snežana öelda, et koostöö saavutamine oma lapsega on raske, ent hädavajalik. „Kui olid kriitilised hetked, suutsin ma talle ise toeks olla. Mis peamine, pärast haiglaravi olime tütrega hästi palju koos. Täita tuleb arsti poolt paika pandud reeglit kõik söögikorrad koos teha. See vanemate jutt, et pole aega, külmkapp on toitu täis ja 13-aastane laps saab sellega ise hakkama, on äärmiselt vale. See noor inimene on tol hetkel nii habras, ta vajab tuge. Pärast viimast korda haiglas võtsin ma ennast kolmeks kuuks töölt vabaks ja kõik söögikorrad olingi tütrega koos. See on hind, mida ma maksin selle eest, ja olen selle üle väga uhke.“

Elu tuleb ümber korraldada

Kui laps naaseb haiglaravilt, on oluline läbi mõelda, kuidas vanad rutiinid selliselt ümber korraldada, et need toetaksid ravi kulgu. „Pidin mõtlema, kuidas ta saaks kuus korda päevas süüa, sest koolis on seda väga raske teha. Kõik küllaminemised ja teatriskäimised toimuvad graafiku alusel – kui üks vanematest puhkab, siis teine teeb tööd. See on väga suur asi, mida abikaasaga siiamaani planeerime. Kui laps ütleb, et kool on tema jaoks ärevuse tekitaja, siis peab aru saama, kas tähtsam on lapse tervis või tema hinded,“ ütleb Snežana, kelle tütar viibis ravi tõttu kolm aastat koduõppel. Ka praegu ollakse tõhustatud õppel – ta ei käi iga päev koolis ega kõikides tundides, kuid kooli poolt on sellele väga suur toetus.

Snežana varasemad prioriteedid on nüüdseks kardinaalselt muutunud. „Ma hindangi seda, et ma saan kodus olla, küpsetada, lapsega filmi vaadata, kinos käia. Ma ei käi eriti palju väljas, sest ma tõesti hindan seda, mis mul kodus on. Jätangi sõbrannadega reisile minemata, et olla lapsega. Olen lõpuni välja mõelnud, mis võib ees oodata, ja olen nõus ohverdama mõned aastad selleks, et seda lõppu ei tuleks.“

Praeguseks on Snežana saavutanud tütrega usaldusliku suhte. Õhtutest on välja kujunenud omavahelised ajad. „Talle meeldib, kui oleme koos suures toas ja saame kõigest vestelda. See on ka minu jaoks hästi hinnaline aeg.“ Tänu ravile on tütar saavutanud vajalikud oskused ja mis põhiline – ta oskab ka abi küsida. See tähendab, et saavutatud on piisav kriitiline meel haiguse osas. „Kaalumine ja kalorite lugemine ei kao kuskile, kui kindel on see, et ta ei taha enam olla seal, kus ta oli,“ on Snežana lootusrikas.