Aivo lugu: Kunagi ei ole hilja endaga tegelema hakata

Mingid sõltuvused kimbutavad suuremal või vähemal määral pea igaüht. Sõltuvus narkootikumidest on aga krooniline psüühiline haigus, millega oma küllaltki noore elu jooksul on pidanud võitlema Pärnus tugiisiku abiga tegutsev Aivo. Pikad aastad sügava narkosõltuvuse küüsis on praeguseks küll seljataha jäetud, kuid tõsine töö iseendaga seisab alles ees.

Uimastid rikuvad töövõime

Lapsepõlvest mäletab Aivo, et hea poiss ta ei olnud. „Olin väga jäärapäine. Tegin, mis ma tahtsin, ja ei kuulanud kedagi. Mingil hetkel loobusin koolis käimisest, mul tekkisid käitumisprobleemid ja sellel kõigel olid ka oma tagajärjed – tülid perega, sattumine halba seltskonda ja seeläbi probleemsele teele. 16-aastaselt olin juba esimest korda kriminaalkorras karistatud. Sellele lisandus ka pikaajaline uimastisõltuvus,“ ütleb ta.

2016. aastal algas Aivo paranemistee, sest siis läks ta esimest korda ravile. Ent juba enne seda oli ta mõistnud, et asjad ei ole kiita. Pikaaegne narkootikumide tarvitamine on rikkunud ajukeemia, mistõttu tema tavapäraste tegevuste võime on väga väike – produktiivsus püsib päevas maksimaalselt neli tundi. „Kunagi olin ma väga hea suhtleja. Nüüd aga võib piltlikult öelda, et juhe jookseb kiiresti kokku ja olen tihti inimestega suheldes nagu kivikuju, sest kõnevõime on aeglustunud,“ ütleb ta. Ka tööd ei saa Aivo veel täiskoormusega teha.

Kaitstud töö aitab edasi

Pikaajalise kaitstud töö raames teeb Aivo keevitustöid. Kaitstud töö on teenus inimestele, kes ei ole oma tervisest tuleneva erivajaduse tõttu võimelised töötama tavalistes töötingimustes. „Minu töökoht laseb mul õppida ja areneda omas tempos ja oma võimete kohaselt. Keskkond on väga toetav ja kui ma millestki aru ei saa, saan ma vabalt kolleegidelt nõu küsida. Nad ei pahanda ka siis, kui nad mulle midagi mitu korda seletama peavad,“ ütleb ta. Lisaks tööle harrastab Aivo ka sporti, kuid ajanappuse tõttu on see tagaplaanile jäänud. „Võitlussport on mulle südamelähedane, kuid üritan tegeleda ühe asjaga korraga, sest nii on mu elus vähem pingeid.“

Raske sõltuvus paneb tahes-tahtmata proovile lähedased peresuhted. Pikalt keerulised olnud ja katkestatud suhted emaga on nüüdseks laabunud ja seda oskab Aivo hinnata. „Ema, vend, lähisugulased ja minu tugiisik Lehti on inimesed, kes on mulle praeguses eluetapis kõige lähedasemad,“ sõnab ta. Pärast Viljandi haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusest naasmist on tugiisik Lehti Aivo elus olnud neli aastat. Viljandisse jõudis Aivo süstlavahetuspunktist, olles parajasti oma elu suurimas madalseisus. Juhus viis ta kokku sotsiaaltöötajaga, kes kutsus Aivo kõrvale ja pakkus võimalust võõrutusravile minna. „Mul võttis vaid sekundi, et öelda „jah, ma soovin“, ja paningi ennast kohe kirja,“ meenutab Aivo elu muutnud kohtumist.

Tagasilangusest tegevusjuhendaja abiga välja

Endine tallinlane Aivo elab nüüd Pärnus, kus tema tegemisi toetab tugiisik. Harjumatu elukorraldus tõi endaga kaasa vaimse tagasilanguse, mis päädis psühhiaatriahaiglasse paigutamisega. „See olukord tekitas minus väga suuri süümepiinu ja olin endas väga pettunud. Tundsin, et olen iseennast ja tugiisikut oma paranemisteel alt vedanud, ja see on kõige halvem tunne. Ma ei tea, kas see just päris enesetapumõte oli, aga võtsin siis kõik oma ravimid korraga sisse. Tavaline inimene ei olekski suutnud sellist doosi üle elada,“ tõdeb Aivo. Tegevusjuhendaja Lehti, Aivo tugiisik, on tagasilöökide kiuste tema kõrval püsinud ja teda toetanud. „Üritan aidata Aivol leida eesmärke, et edasi liikuda, mitte ainult minevikku vaadata,“ ütleb Lehti. „Nende aastatega, mil Aivo meie juures on olnud, on toimunud tohutu edasiminek. Alguses olid tal väga suured ambitsioonid, ent nüüd oskab ta väga teadlikult oma eesmärke seada. Ta ei torma, sest teadlikkus on palju suurem ja tänu sellele ei teki ka pettumist,“ lausub tugiisik.

Realistlikud eesmärgid viivad edasi

Tugiisiku sõnul on Aivo ühiselt veedetud aastate jooksul olnud väga toimekas. „Aivo lõpetas edukalt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli rehvitehniku erialal. See on väga oluline samm, et ta selle lõpuni tegi ja veel väga heade hinnetega. See kogemus on korralikult parandanud ka tema lugemis- ja kirjutamisoskust,“ ütleb Lehti. Aivo ise ei osanud noorena kooliskäimist hinnata, sest uskus, et saab kõigega ise hakkama. „See perspektiiv on minu peas muutunud ja mul on hea meel, et sain praegu kooli lõpetatud. Kunagi ei ole hilja end käsile võtta,“ tõdeb Aivo uhkusega. Tugiisiku olemasolu on olnud suureks toeks ja kuigi täiskasvanud mehena sooviks Aivo iseseisvalt hakkama saada, on ta Lehti abiga suure arengu läbi teinud. „Omavaheline suhtlus on meil hea – saame kõigest rääkida ja teeme kõvasti huumorit,“ ütleb Aivo rõõmsalt.

Edukate saavutuste taustal tuleb tal siiski enesega järjekindlalt tegeleda. „Minu tugevus on minu positiivsus – ma sisendan endale pidevalt, et kõik on hästi. Ma ei pahanda enam. Ma ei löö iga takistuse korral kohe käega, vaid muudkui proovin ja proovin, kuni välja tuleb. Ka tööl, kui keskendumisvõime hakkab ära kaduma, sunnin end ikka takka.“ Aivo sõnul on oluline endale seada kindlad eesmärgid, kuid nüüdseks teab ta öelda, et keskenduda tuleb ühele realistlikule asjale korraga. „Kui olen ühe asja saavutanud, vaatan, mida järgmiseks teha. Elan üks päev korraga.“

Autojuhiluba ja tulevikuplaanid

Tagasivaates saab Aivo uhke olla, et tegeleb oma elus lõpuks õigete asjadega. Lähiajal kavatseb ta ära teha autojuhiloa. Tulevikule mõeldes on Aivo positiivselt meelestatud ja usub, et tal on võimalik saada täiesti terveks inimeseks. Ta loodab saada tavaliseks täiskasvanuks – töötada täiskoormusega, soetada oma elamise ja võimaluse korral luua ka pere.

Oma kogemusele tuginedes saab ta öelda, et kõige olulisem on probleemide ilmnedes kohe abi küsida. Mida varem jaole saada, seda tõenäolisemalt õnnestub ära hoida põhja jõudmine.

Kuigi uimasteid proovida võib tunduda noortele põnev, soovitab Aivo tungivalt sellest hoiduda. „See on libedale teele sattumine. Panen kõigile südamele, et narkootikumidega üldse mitte kokkupuudet luua, sest sõltuvus on väga kerge tulema. Ärge riskige enda tervise, lähedaste suhete ja kogu edasise eluga.“

Aivo tugiisiku sõnul on oluline, et raske sõltuvushäire korral ei tohi lähedased alla anda. „Sellises olukorras on see väga raske, kuid väikeste sammude tegemine viib lõpuks suurte tulemusteni. Pereliikmena tuleb olla toeks, olla kohal ja kuulata, et see inimene ei jääks oma muredega üksi,“ kinnitab ta.