Janek Muru: räägime asjadest õigete nimedega

Janek Muru on Vaimupuu ajakirja eestvedaja olnud ligi 12 aastat. See tegemine on sündinud puhtast vajadusest – Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidul polnud oma infokandjat. Algusajast peale on Janek ajakirja välja andnud ühes kolleeg Kerttu Rakkega, kellega koos aidatakse laia maailma neile inimestele lähemale tuua. Viimastel aastatel jagatakse infot rohkem veebis kui paberil.

Ühiskonnas osalemine algab ligipääsetavusest

Vaimupuu ajakirja põhifookus on intellektipuudega inimesi puudutava teabe toimetamine võimalikult lihtsasse keelde, et erinevad teemad oleksid kõigile mõistetavad. „Lihtne keel on üks ligipääsetavuse osa. See on väga oluline, et ka intellektipuudega inimesed saaksid aru, kus nad tegutsevad ja kuidas maailm toimib,“ ütleb Janek. Erinevatelt organisatsioonidelt saabunud tekstid vaatab üle Kerttu, kes nopib välja põhisõnumi. Keerulised sõnad kohandab ta ümber või lisab seletuse. „Mind on väga palju õpetanud arusaamine, et see, kui teine inimene ei saa minust aru, ei ole tema probleem, vaid minu oma, ja ma pean oma mõtte kuidagi teistmoodi sõnastama,“ ütleb Kerttu.

Janekil ja Kerttul on kujunenud harjumus jälgida, millised on avalike kohtade invatualetid. „Enamasti on vetsupaber käeulatusest väljas ja prügikast kraanikausi all, kuigi peaks olema poti kõrval. Abi kutsumise nöör peab rippuma maani, juhuks kui inimene peaks maha kukkuma. Puudega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt on kokku neli põhilist puudeliiki: liikumis-, nägemis-, kuulmis- ja intellektipuue. Ligipääsetavus on kõigi nende puhul võrdselt oluline. Ligipääsetavus erivajadustega inimestele tähendab ligipääsetavust kõigile,“ sõnab Janek kindlalt.

Suhtumine loob vundamendi mõistmisele

Kerttu sõnul on suhtumise tonaalsus see, mis takistab mistahes erivajadusega inimeste kaasamist. „Psüühiline erivajadus tekib inimesel tavaliselt elu käigus. See tähendab, et selle ilmnemise ajaks on inimesel olemas oma sugulased, sõbrad, naabrid ja töökaaslased. Tavaliselt ei lõpeta inimene psüühikahäire ilmnedes kõikide oma lähedastega suhtlemist ega hakka äkitselt tundma ühtekuuluvust kõikide teiste psüühikahäirega inimestega. Paraku pakutakse lahendusi just sellisest vaatenurgast, et nad kõik on ühtviisi teistmoodi,“ räägib Kerttu. „Emateresalik abivalmidus ning mõtteviis „meie ja nemad“ ei aita ühelegi integratsioonile kaasa. Mingit kaasamist ei toimu, kui me abivajajat endaga võrdsena ei näe. Erivajadusega inimene ei ole mingi teine liik. Me kõik oleme erilised lumehelbekesed oma eriliste vajadustega,“ sõnab ta. „Ma tahaksin näha inimest, kes tunneb ennast siin maailmas tõeliselt kodus – kõik sobib, kõik saavad temast aru ja tema saab kõikidest teistest aru. Ma arvan, et sellist inimest ei ole olemas.“

Psüühilise erivajadusega inimesi on meie ümber väga palju, aga tihtipeale ei too nad seda jutuks. See on nende isiklik asi. „Täpselt nagu religioon ja seksuaalne orientatsioon, ei puutu ka meie vaimsed iseärasused kellessegi teisesse,“ on Kerttu kindel.

Siiski arvab Janek, et erivajadusega inimesed häbenevad avalikkuses käia. „Aga seda peaks rohkem tegema – ennast rahva hulka ja linnapilti tooma, et mõistetaks: ka nemad kuuluvad siia. Erivajadusega inimesed peaksid ise oma häält esile tõstma,“ arvab Janek. „Intellektipuudega inimesed on kõik teadlikud, et nende vaimsed võimed on väiksemad kui teistel, sest nad on pidanud seda elu jooksul korduvalt kuulma. Olgem ausad – kes siis jätab võimaluse kasutamata, kui saab kellelegi öelda: sa oled loll! See on lapsik, aga seda tuleb väga tihti ette.“

Janekile teeb põhjendatult muret ka terminoloogia, millega psüühilistest iseärasustest räägitakse. Viimasel ajal püütakse nii intellektipuuet kui ka psüühikahäireid ühte patta panna ja nimetada neid psüühilisteks haigusteks. „Intellektipuue ei ole psüühiline haigus, enamik psüühikahäireidki pole päris haigused. Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit on juba 30 aastat rääkinud sellest, et need ei ole samad asjad,“ selgitab Janek. „Tihtipeale käib intellektipuue psüühikahäirega küll koos, sest mõnel lihtsalt ei pea närv vastu. Kaua sa jõuad ennast lollina tunda, kui üritad ennast arusaadavaks teha, aga keegi ei vaevu sind mõistma. Siis lähedki lõpuks hulluks.“

Inimene, ka erivajadusega inimene on sotsiaalne loom

Kõik inimesed vajavad kuuluvustunnet. Üksinda olla on ka tore, aga pikapeale kipuvad mõtted hapuks minema, mistõttu on ka erivajadusega inimesel vaja ühiseid käimisi ja üritusi. Intellektipuude ja psüühilise erivajadusega inimesed käivad koos tugikeskustes, kus saavad tuge teistelt. „Psüühikahäire võib mõtlemist ja olemist nii palju rikkuda, et inimese võimed madalduvad. Päevakeskustes saavad psüühikahäirega inimesed rahulikult muude asjadega tegeleda: neil on koht, kus nad on kaasatud, nad ei pea mõtlema oma vaimsetele probleemidele,“ räägib Janek.

„Hea näide on Rapla hooldekeskuse Vahtra tugikeskus, kus pidevalt midagi põnevat tehakse. Kui Vaimupuu kaasab sealseid kliente mõne teksti kirjutamisse, on nad alati väga meelitatud, et huvitume sellest, mida nemad asjadest arvavad,“ ütleb Janek. „Eneseteadvus ja -kindlus tõusevad ja nad tunnevad, et nende eksistentsil on suurem väärtus, ka nemad on ühiskonnas kaasatud,“ ütleb Janek. „See tunne teeb tuju paremaks ja nii paraneb ka vaimne võimekus.“

Erivajadusega inimestel on oma unistused ja eesmärgid, mida nad on võimelised saavutama, ning nad vajavad seejuures tuge ja tunnustust. „Kõige olulisem ongi see, et inimesel oleks pere, kellega koos ta saab teha neid asju, millega ta hakkama saab. Iga inimene vajab normaalseid suhteid, kus keegi ei ahista ega ole kellegi peale põhjendamatult kuri. Teiste inimeste tugi on erivajadusega inimesele väga oluline,“ sõnab Janek.

„Erinevate organisatsioonide tegevusjuhendajatega vesteldes on korduvalt jutuks tulnud, et päevakeskused saavad küll pakkuda psüühikahäirega inimesele tuge ja tegevust, aga nende võimuses pole lahendada kõiki tema probleeme,“ räägib Kerttu. „Eriti annab see tunda siis, kui psüühikahäirega käib kaasas mõni sõltuvusprobleem. Toetus ja kliendile lähenemine peavad siis olema hoopis teistsugused kui vaimselt terve intellektipuudega kliendi puhul. Vajaduspõhiseid teenuseid on vähe, näiteks pole võimalik äkkolukorra tekkimisel anda kliendile psühhiaatrilist abi. Inimeste vajaduste üle otsustavad teoreetikud, kes ise erivajadusega inimestega kokku ei puutu, praktikuid aga kuulda ei võeta. See toob tegevusjuhendajatele kõva lisakoormuse ja näitab veel kord, et psüühikahäire ja intellektipuue on kaks ise asja,“ selgitab Kerttu.

Ühiskonna hoiakud on muutuma hakanud

Janeki ja Kerttu arvates on psüühiliste erivajadustega seotud hoiakud ühiskonnas mõnevõrra paranenud, ent mitte heal põhjusel. „Viimasel ajal on inimeste vaimne tervis kannatanud. Neid, kes vaimse tasakaalu säilitamiseks rohtusid peavad sööma või aastas mõne nädala haiglas veetma, on järjest rohkem. Seda ei peeta enam psüühiliseks probleemiks, sest sellest on saanud argireaalsus,“ ütleb Kerttu.

Janeki arvates saaks ühiskondlikke hoiakuid paremuse poole nügida üldise meediafooni muutmisega. „Avaldamata võiks jätta kurjad keegi-ütles-kellelegi-kohta-halvasti-stiilis lood. See teeks kõigil tuju paremaks ja ma usun, et siis vaadataks palju sallivama pilguga ka teistsuguste inimeste peale. Negatiivne foon on läinud nii valdavaks, et see teebki tuju pahaks. Loomulikult jäävad siis ette ka teistsugused inimesed ja sedasi see lumepall veerema läheb. Kui tahame ennast muuta, ei tohiks me otsida vaenlast – siis näeksime ka rohkem sarnast,“ usub ta.