Ema: kutsusin lapsele kiirabi, kuid sain sealt üleoleva suhtumise. Kas nad püüdsid minus süütunnet tekitada?

„Tuppa tuli kolm kiirabitöötajat, kellest üks küsis kohe, et kuidas te arvate, et kiirabi teid nüüd aidata saab? Ma eeldasin, et ta ootab, et ma kirjeldaksin, mis juhtus, ning seda ma ka tegin. Seepeale küsis ta üleolevalt uuesti: „Mida te arvate, et me nüüd teeme?“,“ kirjeldab nõutu ema, kuidas lapsed ootasid pärast kodust õnnetust kiirabi kui superkangelasi, kuid said hoopis ebameeldiva ehmatuse osaliseks.

Eesti Päevaleht kirjutas üleeile, kuidas kiirabi töö on alates kevadest häiritud. Ka mina sain seda perega omal nahal tunda.

Pühapäeva hommikul müras minu 4-aastane tütar isaga ja kukkus diivani pealt kuklaga põrandale. Esialgu ma ei muretsenud, kuid et järgnes rodu peapõrutusele viitavaid sümptome, tekkis minus kahtlus.

Mõtlesin, et kuidas ma palavikus, magava ja oksendava lapsega traumapunkti sõidan – kas peapõrutuse kahtluse korras üldse tohib? Kui on viirus, kas ikka on okei minna rahvarohkesse kohta? Otsustasin, et kiirabi kindlasti oskab nõustada, mis on parim variant.