„Raimond Pundi oli noorte võrkpallikoondise peatreener. „Ilmselt on ta läbi aegade üks Eesti teenekamaid võrkpallitreenereid üldse. Mina õppisin teda TSIKis tundma vastandliku inimese ja geniaalse õpetajana,“ lausub Aivar ja lisab, et õpetajana oskas Pundi igale võrrandile ja suhtarvule anda elulise tähenduse, kuid inimestena ei klappinud nad omavahel kohe üldse. „Igat sorti jutte räägiti tema omasooiharusest, võrkpallurist pinginaaber küll kummutas enamiku neist, aga siiski ... Igatahes tajus Raimond mu teatud põlgust ja see pani teda muigama, mis mind omakorda veelgi rohkem ärritas.“

Aivar mäletab, kuidas Pundi neile õpetajaks määrati. „Teadsime, et ta on koondisega trennis ja hilineb. Kui Raimond ootamatult saabus, istusin tema toolil ja mu jalad olid leidnud koha õpetaja laual – hüppasin püsti nagu vibust lastud. Raimond muigas ja teatas: „Jalad võivad laua peal olla küll. Kui sellega midagi öelda on.“ Vabandasin, sest ega rohkem ei olnud mul midagi öelda. Siis teatas Pundi, et teeme tunnikontrolli. Klassis tõusnud nurina peale muutis ta meelt. „Heake küll, teeme kontrolltöö!“ Saime aru, et järgmine variant on eksam. Vana tava kohaselt korjasime oma lauad puhtaks. Pundi vaatas seda ärritunud sebimist ja muigas jälle. „Võite vastamisel kasutada kõiki oma õpikuid ja vihikuid,“ teatas ta. Vaatasime silmad jõllis, kuidas õpetaja küsimused tahvlile kirjutas,“ meenutab Aivar ja lisab, et mäletab tänini, mis tunne oli olla nii loll, et ei tea isegi seda, kust vastuseid otsida.

Järgmisel päeval tuli õpetaja klassi, hoides töid kõrgel pea kohal. Seejärel avas jalaga prügikasti ja pistis kontrolltööd ilma ühegi kommentaarita sinna sisse. See oli tema hinnang õpilaste senistele teadmistele füüsikast. „Pii neli komakohta peavad olema peas, kõik muu vajaliku tuletame.“ Aivar tunnistab, et see julge avaldus jääb ilmselt elu lõpuni talle meelde.

Aivar Haller

„Vahetult enne suve teatas Pundi mulle, et oma senise matemaatika tasemega ma füüsikat edasi õppida ei saa. Pidin täitma eelnenud aastatega tekkinud tühimiku ja selleks oli kaks võimalust: eraõpetaja või üks konkreetne, 1938. aastal välja antud õpik. Valisin õpiku, sest seda oli võimalik laagritesse ja võistlustele kaasa võtta,“ sõnab ta ja lisab, et antikvariaadis sai ta teada, et see õpik maksab 40 rubla. Keskmine palk oli toona 60 rubla – Aivar ahmis õhku, aga tema põnevus kasvas veelgi. „Sellise hinnaga raamatus pidi olema midagi väga erilist, enne pidin siiski raha leidma. Noortekoondise treeninglaager Käärikul jäi vahele, sest viskasin samal ajal Vinni sovhoosis heinapalle. „Tundub, et oli õpetlik suvi,“ muigas Pundi sügisel, edukalt sooritatud kontrolltööd mulle tagasi andes.“

Väga hea õpetaja suudab iga olulise töö ja ülesande õpilasele tähendusväärseks muuta

Aivar toob välja, et Raimond Pundi oli kindlasti üks parimaid kooliõpetajaid, kellega elu teda kokku on viinud. „Ta suutis alati leida nipi, mis käivitas minu personaalse motivatsiooni. Tema abiga mõistsin, mis vahe on välisel ja seesmisel sunnil.“

Hea õpetaja oskab avastada oma hoolealuste anded ja isiklikud motiivid

Aivar toob välja, et hea õpetaja ei sunni, vaid annab õppuritele väga hea põhjuse ehk motiivi ennast ise sundida. „Nimetagem seda: motiveeriv tahtekasvatus, mis aitab vastava ande kujundada võimeks. Ühest olulisest asjast aitas Pundi mul veel aru saada. Mustvalge mõtlemine on kuradist. Mind häiriv isikuomadus või eripära ei tohiks saada teisele inimesele hinnangu andmisel aluseks. Hinnang võiks üldse jääda andmata, või teha seda tagantjärele. Muidu võib juhtuda, et laps visatakse koos pesuveega minema.“

Aivar selgitab raamatus, et nii õppimis- kui ka töökultuuri võib jagada kaheks:

Välise sunnil tehtu. See, mida teeme kellegi teise ehk välise sunni ajel.

Omadel põhjustel. Teine on see, mida teeme omadel põhjustel. „Inimene, kes ennast ise teadlikult liikuma sunnib, õpib tahet rakendama oma arengu hüvanguks,“ lausub Aivar.

Jaga
Kommentaarid