Minu isadepäevi varjutas isa raske haigus. Täna võime rääkida asjadest õigete nimedega

Minu jaoks oli lapsena isadepäev üks jubedamaid päevi aastas. Mu isal oli raske haigus, mis mõjutas väga tugevalt ka kõiki tema lähedasi, ja isadepäev meenutas võrdluses teiste tervete isadega seda eriti valusalt. See haigus takistas teda olemast toetav isa oma lastele ja röövis enneaegselt ka minu lastelt nende vanaisa. Selle haiguse nimi on sõltuvushäire.

Kummalisel kombel ei ole täna minu sõpruskonnas pea ühtegi inimest, kelle vähemalt üks vanem poleks põdenud sedasama haigust. Ma tahaksin väga loota, et siin kehtib ütlus „sarnane tõmbab sarnast“, ometi kardan, et selline olukord ei valitse ainult minu tutvusringkonnas. Eestis on liiga palju täiskasvanuid, kelle üks vanem kadus ära pudelisse. Ja kui see mõjutas väga tugevalt neid lapsena ja saadab ilmselt siiani, siis miks peaksime arvama, et sel puudub tugev mõju kogu meie ühiskonnale?

Kuhu kaovad eesti isad?

Juhtusin sel nädalal kuulama ühel raadiokanalil intervjuud psühhiaatriga psühhiaatrilistest häiretest ja haigustest. Ajakirjaniku suhtumine teemasse pani mind pehmelt öeldes üllatuma. Kui mõned raadiohääled on saanud avalikult pähe seksistliku või rassistliku alatooniga huumori eest, siis miks ei rakenda avalikkus samasugust ranget kontrolli vaimse tervise teemade ümber ilkumise puhul?