Elagu isad! Eesti naiste lood oma isade ja kaaslaste kohta

Palusime oma lugejatel meiega jagada vahvaid seikasid, mis neile meenuvad kas seoses enda isa või oma laste isaga. Siin mõned toredatest lugudest, mis meieni jõudsid.

Häid lapsi mahub ühele rattale palju

Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas isa mind ja mu õde-venda rattaga lasteaeda viis. Ma istusin pulga peal, õde taga pakikal ja vend sadula peal. Ja isa ise kõndis meie ratta kõrval. Oma lastel on mul ka super isa, kes käib pojaga koos jahil ja tütregi võtab merele paadiga kaasa kalale. Paremat isa ei saaks tahtagi.
Ülle

Isa, kes kuulas südamega

Meil oli minust poolteist aastat noorema vend Kaupoga vahva lapsepõlv koos ema, isa ja kassiga Tallinna äärelinnas Laagris ning kaugel Lõuna-Eestis elasid ka vanaemad-vanaisad. Isa oli alati meie jaoks olemas ning tihti rõõmsameelne. Võtsime temaga ette põnevaid seiklusi ja õppisime koos pidevalt midagi uut ja huvitavat. Oma piiritu metsaarmastuse ja matkapisiku oleme ka temalt saanud. Mäletan,et ta õpetas tundma taimi ja seeni. Kodu lähedal raudtee ääres kasvasid muulukad ja põldmarjad. Sõime neid sageli ja viisime ka emale koju. Maitsvad vitamiinid neis aitasid meil pärast vähem haigeks jääda, nii ta õpetas. Veel õpetas isa meid tundma väga suurel hulgal seeni, millest ta koos emaga maitsvaid seeneroogi valmistas. Need pandi ka talveks purki. Selle kombe olen ise ka omandanud ning olen selle eest igavesti tänulik. Meie lapsepõlv oligi ju kurikuulsal nõukaajal, kus poelettidel haigutas suur tühjus ning head-paremat sai ainult tutvuste kaudu. Talvel õpetas isa meid suusatama, no see polnudki eriti raske, kuid uisutama õppimine on mul eluaeg meeles. Vaene isa! Milline kannatlikkus pidi tal küll olema kui mina ei suutnud kuidagi uiskudele püsti jääda. Nii kui isa minust lahti lasi, olin kummuli jääl! Isa sõnad „Margoth, no mis asja, sa oled kui sült,“ kaiguvad siiani meeles ning saadavad mind.
Veel õpetas ta meile mulgipudru tegemist, sest ta enda juured on just Mulgimaalt.

Mäletan kui vend ohkas, et see on nii keeruline ja aeganõudev ja talle ei meeldi üldse kruubid, sest need on liiga kõvad. Aga suur oli ta üllatus kui selgus, et need ei jäägi nii kõvaks, vaid sobivad sinna toitu oivaliselt. Ka hobusekartusest aitas isa maal mul lahti saada. Ja andestas isegi nii üüratu „kuriteo“ kui ma isa-vanaisa ja nende sõprade püütud ning plekkvanni jäetud angerjad paljajalu ja päkad kuklas lidudes järve tagasi tassisin vennaga. Tundsime rõõmu, et nad saavad nüüd edasi elada. Eluks ajaks on mällu sööbinud isa, onu ja vanaisa pilgud. Mina vaatasin neile julgelt otsa ja laususin ühe hingetõmbega: „No kuulge, te ju nii suured ja ikka ei tea, et usse ei sööda!“

Ka rattaga sõitmist õpetas isa. Ja matemaatikat. Ja hoolivust ning kannatlikkust, julgust olla uudishimulik. Isa oskas kuulata südamega ja näha hingega. Olen talle igavesti tänulik.
Margoth

Õlut tohib juua siis, kui karvad kasvama hakkavad

Ühel tuulisel sügisööl ärkas perepoeg Romet (5) ülesse ja kurtis mulle jalgade valu. Selgitasin lapsele, et ta kasvab suureks poisiks ja sellepärast jalad valutavad. See on normaalne valu ja läheb ajapikku üle. Pakkusin lapsele magneesiumit ja paitasin ta mõnusalt soojasid põskesid.

Romet juba oli uuesti uinumas, kui järsku istuli tõusis ja küsis... „aga emme, kas mul hakkavad siis noku peale ka karvad kasvama? Issi ütles mulle, et ma tohin siis õlut juua saunas, kui mul noku peale karvad kasvavad!“

Emana olin just kui puuga pähe saanud.

Rahustasin last, et küll need nokukarvad ka ükskord tulevad...Selgus, et laps oli isaga saunas käies isalt märjukest proovida palunud..
Keili

Vale isa ja saladuslik papa

Kui ma olin väike, siis oli mul komme isale käe otsa rippuma hüpata. Ühel päeval kui olime isaga Lasnamäe kortermajas olevast kodust väljumas, jäin koridoris korra kingapaelu kohendama. Tõustes isa enam polnud ja jooksin trepikojauksest õue talle järgi. Nägin isa ja hüppasin talle käe külge rippuma, et „oota mind ka“. Oi kui häbi mul oli, kui selgus, et see oli täiesti vale onu. Minu isa oli trepikojas keeranud nurga taha postkasti vaatama. Kunagi nägid mehed nii sarnased välja oma beeži jope ja diplomaadikohvriga.

Kui mu esimene poeg oli 2-aastane, siis ütlesin talle naljaga vahel, et näe su „papa“ tuli koju vms. Lapsele jäi see sõna aga nii külge, et hakkas kogu aeg issit papaks, issipapaks ja papaissiks kutsuma. Mehele see sõna üldse ei meeldinud ja ei saanud aru kus see sõna külge hakkas.. küll arvas et Muumitrolli multikast või mänguväljakult kui venelapsed oma isa papaks hüüdsid. Meil oli tükk tegu, et see sõna välja juurida. Ise ma aga itsitasin ikka vahel salaja pihku ka.
Kriste

Tõelist elujõudu täis isa

Isal, 86 aastat vana, avastati 10 aastat tagasi vähk, suure pusimise ja ravi möödudes see taandus, kuid nukrus hinges jäi. Hakkasin sellest ajast isaga kalapüüdmise võistlustel käima. Tema tervis taastus ja tema elujõud sai uue käigu, loodus, emotsioonid ja nüüd tuli ka võistluse võit. „Väinjärve Purikas 2022“. Võistlustel käime 4 korda aastas ja igal hilissügisel küsib ta minu käest, kas järgmisel aastal ka läheme, vot see on elujõud!
Allan