Erilise lapse õed-vennad jäävad tähelepanunälga. Ema: õde on öelnud, et vihkab venda ja tahab temast rahu

Erivajadusega laps ja talle antav pidev tähelepanu tekitab õdedes teinekord trotsi. „Nii võib ette tulla ka pahandusi, sest õde on avastanud, et kui muidu tähele­panu ei saa, siis halvasti käitudes siiski,“ kirjeldab kahe tavalise ja ühe erilise lapse ema Signe kurvastusega.

Kui Georg-­­Kristjan (6) ilmale tuli, said tema ema Signe ja isa Kristjan šoki. „Raseduse ajal oli kõik väga hästi, ent Pärnu sünnitus­majast saadeti meid Tartusse laste kardioloogi juurde. Selgus, et lapsel on kaasasündinud südamerike ni­ng ta vajab ellujäämiseks südame­operatsioone ja ravimeid.“ Paaril oli sel ajal juba ka kaheaastane tütar Saara-Meribel (8).

Naine meenutab, et tulevik tundus justkui udu sees ja raske oli mõista, mis toimub. Senine pereelu muutus täielikult ja alguse said tihedad Pärnu–Tartu sõidud. „Ma polnud valmis kasvatama haiget last, aga seal ma olin, 24aastane, käes pisike pambuke, kelle süda oli haige.“ Ta tunnistab, et ei mäletagi, kui palju ta sel perioodil Saaraga ise tegeles.

Signel on aga hästi meeles, kuidas ta lõpuks, viis nädalat pärast Georgi esimest operatsiooni koju tuli. Saara palus tal esimese asjana ära minna, öeldes, et tahab issi ja vanaemaga olla. „Ta justkui karistas mind – hakkas minuga väga halvasti käituma, ei kuulanud mind, rääkis vastu, lõi. Minuga ei tahtnud ta midagi teha. Lisaks hakkas ta sel perioodil