Tiit Trofimov 80ndate lastetrennidest: sain treenerilt naermise eest litaka, tollased meetodid olid karmimad kui tänapäeval

Hiljuti esilinastus film „Lõvide vennaskond“, mis on lugu legendaarsest „Lõvide“ jalgpallivõistkonnast. Seal mängis ka enesearengu teejuht Tiit Trofimov, kes kirjutab oma raamatus „Lõpp on algus“ enda lapsepõlvest spordipoisina. Ta nendib, et tollal olid treenerid ja treeningmeetodid karmimad kui tänapäeval ja polnud harv juhus, kus treenerilt võis saada tutaka lihtsalt lapseliku naermise eest.

Tiit Trofimov kirjutab oma raamatus, et on läbi ja lõhki Tallinna poiss. Sündis ja kasvas Mustamäel, käis seal lasteaias, koolis ja jalkatrennis.

„Olin hästi rõõmus ja hoitud laps. Kui ma kuulen teraapiasessioonidel, millega paljud inimesed on pidanud lapsepõlves kokku puutuma, siis mina saan öelda, et mul on ikka hullult vedanud,“ nendib ta.

Ta tunnistab, et muidugi polnud ka tema vanematel laste jaoks nii palju aega, nagu nad oleksime vennaga soovinud. Tol ajal ei saanud emad lastega kolm aastat kodus olla, nad pidid tööl käima ja nõukogude riiki ehitama. Tiit pandi juba aastasena sõime ja hiljem, lasteaias käies, oli ta tihti oma rühmas viimane, kes aknal ema tulekut ootas. Juhtus ka, et kasvataja, kes teadis, kustpoolt ema tuleb, vedas poisi talle kelguga vastu.

„Aga ema ootamine oli tühiasi, sest ma läksin alati sooja ja armastust täis koju. Seda ei saa öelda igaüks. Olen oma vanematele selle eest väga-väga tänulik,“ ütleb ta.

Trenni minek oli kindel

Tiidu isa oli noorena sportlik tüüp – ta on siiamaani heas vormis –, nii et kui poiss jõudis trenniminemise ikka, polnud küsimustki, kas ka talle mõni spordiala leitakse. Ühes Tallinna 37. keskkooli esimesse klassi minekuga alustas ta tuntud ujumistreeneri Urmas Jaamuli käe all harjutamist. Tema trennikaaslasteks olid Indrek ja Erik Sei, Sven Mansberg ja mõned teised, kes endale hiljem sportlastena nime tegid.

„Nimega oli tegelikult omaette naljakas lugu. Tol ajal oli Eestis üks väga hea ujuja, Marina Trofimova, kellega ma hoolimata ühisest perekonnanimest polnud isegi kaugelt sugulane. Ma ei tea, kas asi oli nimes, aga mulle tundus, et sain seal trennis ikka topeltvatti,“ meenutab ta.

Tegelikult ei läinud tal sugugi halvasti – lühidistantsides suutis ta ikka eesotsas püsida –, aga kolmandas klassis kadus tal ujumise vastu huvi täiesti. Võib-olla oli asi liiga igavas spordialas, võib-olla treeneri nõudlikkuses ja karmikäelisuses.

„Ma polnud sellise kohtlemise osaliseks varem saanud, sest nagu öeldud, olid vanemad minu ja vennaga leebed ja lasteaiaski hoidsid kasvatajad mind väga,“ räägib Tiit.

Lapselikku mängulisust ei lubatud

Ta mäletab, et jooksid poistega ükskord enne trenni basseini serval ja tembutasid - „ihihii“ ja „ahahaa“ kajasid üle ujula. Äkki tuli treener ja pani poisile ilge litaka vastu kukalt: „Mida te siin lollitate, see pole mingi lollitamise koht!“

„See läks mulle väga hinge. Mille eest sa mind lõid? Selle eest, et ma olen rõõmus ja naeran? Ega trennis mingit lapselikku mängulisust lubatud, kõik oli hästi tõsiseks aetud, me olnuks justkui mingid tippsportlased juba,“ nendib ta.

Tiit nendib, et tol ajal polnud selline suhtumine muidugi midagi ebatavalist, selleaegsed treenerid ja treeningmeetodid olidki palju karmimad kui tänapäeval. Ta sai neid oma nahal sagedasti tunda.