Eva Kolditsa kolumn | Miks peavad emad pidevalt süüd tundma?

On õhtu, mängime lastega elutoa suurel diivanil. Ants on pliidipuudest torni ehitanud, Ellen tassib riiulist raamatuid. Mõnus on olla, magamaminekuni on aega, kõik on rahulikult toimekad. Siis heliseb köögis isa telefon ja lapsed tormavad üksteise võidu helina poole: „Emme, emme, emme!“

Otse minu juurest jooksevad minuga kohtuma! Muidugi, olin just mõned päevad kodunt eemal olnud ja igaõhtune helistamine oli tavapärane. Aga seesama hüsteeriline rõõm, millega mind kodus vastu võeti ja mis valdas lapsi nüüd telefonihelina peale, lõi mind ikkagi rivist välja.

Mõnda aega olin täiesti jahmunud – kas tõesti on lastel tekkinud selline tunne, et kui isa on kodus, siis tähendab, et ema ei ole. Isegi kui ta on?