UUS! Kristiina blogi | „Sina ja rase? Poleks kunagi arvanud!“

Olen Kristiina (37), kahe tütre ema. Niiviisi ei tutvustaks ma end arvatavasti mitte kusagil väljaspool Pere ja Kodu konteksti, sest millegipärast kripeldab minus alati tung defineerida ennast ka kuidagi muudmoodi, mitte ainult emana. Sellegipoolest keerleb mu praegune elu tõepoolest eelkõige 1 aasta ja 3 kuu vanuse Esme ja 4,5-aastase Frida ümber.

Ma ei ole emaks sündinud - minus puudub see geen, mis sunniks kõiki ettejuhtuvaid lapsi tutiplutitama või kõiki beebisid sülle haarama. Päris pikalt tundus mulle, et imikud on klaasõrnad ja lähevad kätte võttes kohe katki, paariaastased on moosiste näppudega pudrusuud, kes alati täiskasvanute jutule vahele segavad ning et koolieelikud tihtipeale targutavad ülbelt kõigiga enda ümber (ja nende vanemad peavad seda millegipärast lahedaks, mitte ebaviisakaks). Siis ei ole vast ime, et üks mu sugulastest reageeris mu rasedusuudise peale suurte silmadega: „Sina ja rase? Poleks kunagi arvanud! Sa pole ju üldse lasteinimene.“ Iseenesest õige. Ma ei ole kõigi laste inimene, aga õnneks oma lastest olen ma sama vaimustuses nagu suur enamik emadest.

„Sa pole ju üldse lasteinimene!“

Olen oma pere kolmest lapsest vanim ja mäletan lapsepõlvest tüütut kohustust väiksemaid kantseldada. Poolteist aastat noorema vennaga võistlesime pidevalt vanemate tähelepanu pärast ning 4,5 aastat noorem õde oli sageli kohustusliku kaaslasena mul sabas. „Tahad õue minna? Võta õde kaasa!“ Vähemalt nii ma seda mäletan ja seeläbi sai õde juba väga varakult osa ka „suurte laste“ mängudest. Tihtipeale panin talle ülesandeks olla passiivne pealtvaataja, aga alati ta sellele ei allunud. Selle üks markantsemaid näiteid on olukord, mil me tahtsime naabripoisiga äsja majade vahele ehitatud lumelinnas musi teha. Õde oli mulle jälle kaasa antud, seega tuli loovalt läheneda. Käskisin tal silmad kinni panna ja mitte piiluda. Väike musi sai tehtud ja plaan tundus olevat korda läinud. Järgmise päeva hommikusöögilauas aga alustas õde kavala näoga kogu pere ees juttu sellest, et mina olevat tal käskinud silmad kinni panna ja mitte piiluda, aga tema ikkagi piilus ja nägi, kuidas...

Pärast keskkooli elasin mõnda aega Brasiilias, kus töötasin vabatahtlikuna lastehoius. Minu ülesanne oli mängida 1,5-3-aastastega ja õpetada neile möödaminnes ka inglise keelt. Mäletan, et see töö täitsa meeldis mulle, aga kuna olin pigem abiõpetaja rollis, kes näiteks kakaseid pepusid pühkima ei pidanud, ning sai igal õhtupoolikul kindlal kellaajal vabaks, ei saanudki see ju liiga raske olla.

Aastaid hiljem, olles vahepeal elanud kolmel erineval kontinendil, lõpetanud ülikooli dramaturgina ja ostnud eluasemelaenu abil esimese päris oma kodu, oli käes stabiilsem eluetapp ja laste teema hakkas minu jaoks aina päevakajalisemaks muutuma. Mu vend, õde ja mõned sõbradki olid juba lapsevanemateks saanud. Tagantjärele ongi raske öelda, kas tegu oli sotsiaalse surve, südamesoovi või bioloogilise kella tiksumisega (tegelikult arvatavasti seguga sellest kõigest), aga pärast paari koosoldud aastat hakkasin elukaaslasele (praegu 36) vaikselt seda lapseplaani tutvustama. Oleks liialdus öelda, et ta esimestel kordadel antud teema peale rõõmust lakke hüppas. Praegu, distantsilt, saan ma sellest tegelikult hästi aru – tema tööelu võttis aina ambitsioonikamaid tuure ning meestel ei ole selle asjaga ka bioloogiliselt sedavõrd kiire.

Muideks, seoses krooniliste peavaludega käisin tollal mõned korrad ühe teadjanaise juures ja tema ütles antud teema kohta (ilma küsimata), et mees ei saagi enne valmis, kui laps on käes, seega hoidku ma ikka ise titejuttu üleval. Seda ma ka tegin ning lõpuks oligi elukaaslane valmis proovima. Nagu ma ise olin korduvalt argumendiks toonud, ei pruugi ju see „projekt“ meil esialgu üldse õnnestuda. Mõnel paaril võtab see aastaid, seega tasub väikese varuga peale hakata!

Kõige lihtsam osa oli tehtud, aga mis edasi saab?

Meil vedas ja laps oli olemas juba teisel kuul. Usun, et tundsime mehega mõlemad nii rõõmu kui hirmu. Kõige lihtsam osa oli tehtud, aga mis edasi saab? Kas meie õnn jätkub ning rasedus õnnestub lõpuni kanda? Mis siis, kui midagi juhtub? OSCAR-testi ultraheliuuringule pidin mehe töökohustuste tõttu minema üksinda. Teel sinna tundsin end millegipärast ülihalvasti ning pähe tulid väga mustad mõtted. Meenusid kõik korrad, kui olen kellelegi kurja teinud. Kas võib tõesti olla, et minul on kõhus terve laps, kellega on kõik hästi? Olen ma selle ikka ära teeninud? Istusin ultrahelikabineti taga ja ootasin. Eelmisel patsiendil läks kaua, minu visiidiaeg oli juba ammu möödas. Tundsin sellist hirmu, et hakkasin üle pika-pika aja spontaanselt palvetama. Lubasin hakata Heaks Inimeseks, kui ainult lapsega mu kõhus kõik korras on.

Lapsega mu kõhus oli kõik korras nii ultrahelis kui ka järgnevate kuude jooksul. Lapsega mu kõhus oli kõik korras ka siis, kui ma 30. rasedusnädalal libedaga tänaval kukkusin ja EMO poole sõites veel väikese autoavarii sinna otsa tegin. Lapsega mu kõhus oli kõik korras kuni sünnitustähtajani ja veel kuus päeva pärast seda. Siis hakkas ta tulema. Ja mul polnud tol hetkel õrna aimugi, mis mind kõik ees ootas.