Kristiina blogi | Tunnen end süüdi, et ei söandanud sünnitades enda eest seista

Mul on laias laastus sünnitustega vedanud, arvan ma. Kõik asjaosalised jäid ellu, lapsed on terved ja kui oleks vaja, teeksin ma seda kahtlemata uuesti. Siiski arvan, et mõlemal juhul oleks sünnitust vastu võttev ämmaemand saanud teha selle suure sündmuse minu kui sünnitaja jaoks palju mugavamaks ja meeldivamaks.

Enne esimese lapse sündi olime elukaaslasega eeskujulikud Perekooli loengutes käijad. Viisime end kurssi esmaabi, imetamise ja muude põhitõdedega, mis elu beebiga kergemaks võiks muuta. Tagantjärele julgen väita, et kõige kasulikum loeng oli tugiisiku rollist sünnitusel (esmaabi oma kindlasti ka, aga õnneks pole seda seni pidanud praktikas kasutama – ptüi, ptüi, ptüi). Soovisime kasutada ka eraämmaemanda abi, kuid temaga kohtumisel veenis ta meid ümber – me olevat juba nii hästi ette valmistunud ja kulutagu me see raha hoopis millegi kasulikuma peale. Noh, tema oli ju asjatundja ja kõik seni kohatud ämmaemandad olid olnud sümpaatsed, seega miks mitte?

Sünnituse juurde sattus vanem ämmaemand, kes üldiselt oli OK ja andis mulle ka ühe väga olulise tööriista, mida kasutasin tundide kaupa (UU-häälik). Sünnitus arenes mul esmasünnitaja kohta pigem kiiresti, küllap muuhulgas ka seetõttu, et olin kogu aeg püsti, liikusin ringi või toetusin järile. Kui aga tuhud algasid, kupatas ämmaemand mind lauale selili. Oota, mida? Kõikides Perekooli loengutes oli räägitud, et see on kõige halvem asend sünnitamiseks, lisaks muule pead võitlema gravitatsiooniga ja lapsel on reaalselt 0,5 cm vähem ruumi tulla. Mäletan, et küsisin värisevi hääli üle, et kas ikka kindlasti lauale ja kindlasti selili. Jep. Olin õigesti kuulnud. Ei osanud/suutnud/julgenud vastu vaielda. Järgnes kaks tundi presse, mis lõppesid kirurgilise sekkumise, kergema vaimse trauma ja kes teab veel millega. Tagantjärele olen kindel, et asendimuutus püstisest horisontaalsesse aeglustas kogu sünnitegevust või töötas sellele lausa vastu.

Enne teist sünnitust 2021. aastal olin enesekindel, sest teadsin ju, mida oodata ja teist korda vaevalt et samamoodi läheb, eks. Käisin mõned korrad rasedate joogas ja seda läbi viiv legendaarne ämmaemand imestas väga seda selili sundimist ning möönis isegi, et sünnitamisele kasuks see asend väga ei tule. Olude sunnil pidin teisel korral haiglasse minema üksi ja millegipärast ei lastud mind isegi sünnitustuppa – ju siis arvati, et läheb veel kõvasti aega. Tegelikult oli laps mul vähem kui 3 tundi hiljem käes.

50 minutit enne Esme sündi pääsesin lõpuks sünnitustuppa, peas põhimõtteliselt ainult üks mõte – mitte teha seda selili laual. Olin mõne hetke seal ruumis üksinda, silmad suunatud ootavalt uksele, et kes sealt siis sisse astub. Sisse astus vanem ämmaemand, mitte küll seesama, aga samast koolkonnast. Suunas mind kohe lauale selili. Kuna sünnitustegevus oli mul juba väga intensiivne, siis pikka diskussiooni ei suutnud ma seegi kord maha pidada, aga mäletan, et mõned kahtlevad küsimused esitasin siiski. „Kas selili ikka on hea olla sünnituse ajal?“ „Sa ei ole selili, sa oled külje peal.“ Nojah, selili, n a t u k e külje peale vajunult. Aga ma oleksin tahtnud olla hoopis kuidagi teisiti.

Lapse sünnitasin ära, oskasin paremini pressida, läks palju kiiremini ja vähemate traumadega, aga mõnikord teiste edukatest sünnituslugudest kuuldes tunnen endas kerget leinatunnet. Ma ei taha rohkem lapsi, küll aga tahaksin ma olla kogenud natuke teistsugust sünnitust. Jah, ise olen süüdi, et ei palganud eraämmaemandat, aga ma lihtsalt ei uskunud, et välk kaks korda samasse kohta lööb. Jah, oleksin pidanud konkreetsemalt oma soove sõnastama, aga ma ikkagi sünnitasin parasjagu ja ei olnud selleks lihtsalt võimeline. Jah, peaksin olema tänulik, et need naised aitasid mul ilmale tuua kaks tervet ja tublit tüdrukut. Ma olengi tänulik, täitsa siiralt. Lihtsalt mul on tunne, et midagi väga erilist või väärtuslikku jäi mul ikkagi kogemata ja sellest on kahju. Natuke närib ka mõte, et kui Fridal oleks olnud pehmem sünd, siis äkki oleks hiljem olnud ka vähem probleeme lapse söötmisega ja seeläbi ka vähem tervisejamasid, aga seda ei saa ma kunagi teada.