KRISTIINA BLOGI | Tahtsin kõik õigesti teha, aga tundsin end ikkagi läbikukkunud emana

Ma lugesin oma esimese raseduse ajal mitmeid raamatuid, lootes end valmistada ette emaks saamiseks. Tagantjärele mõeldes pühendasin liiga palju aega ja energiat sünnituse teemale. Sünnitus on tohutult suur ja tähtis sündmus, kuid see võtab reeglina maksimaalselt päeva (või kaks) naise elust. Kõik ülejäänud suured beebiteemad – uni, toit, füüsiline ja verbaalne areng jne – on päevakorras ju veel aastaid.

Minu esimene laps oli alguses närb sööja, kes jäi rinnal pidevalt magama ja keda pidi ööpäevaringselt regulaarselt kaaluma nii enne kui pärast sööki. Kui piisavalt suur kogus rinnapiima polnud kõhtu jõudnud, tuli anda juurde rinnapiimaasendajat. Maksimaalselt 2,5h pärast eelmise toitmise algust pidi alustama järgmisega ja nii ka öösel. Vastse ema ja juba loomu poolest väga kohusetundliku inimesena järgisin neid ettekirjutusi pedantselt.

Võtsin kogu raskuse enda õlgadele
Ainus probleem seisnes selles, et toitmised võisidki kesta tunde, sest laps jäi pidevalt magama ja teda tuli patsutuste-sirutuste-külma lapi abil äratada. Seega tekkis tihtipeale olukord, kus toitmiskorra lõpu ja uue alguse vahele jäi alla poole tunni või ekstreemsel juhul oli järgmine aeg juba n-ö peal. See oli eriti painav ja kurnav öösiti. Nüüd, aastaid hiljem ja teistkordselt emaks saanuna suudan muidugi arstide ettekirjutustesse suhtuda rahulikumalt ja julgen usaldada rohkem nii end kui oma last. Tollal aga tundsin end sedavõrd ebakompetentse ja rohelisena, et ei söandanud kuidagi reegleid rikkuda. Lisaks olin millegipärast endale pähe võtnud, et öösiti saan lapsega tegeleda ainult mina, seega saatsin mehe teise tuppa magama ja veetsin tunde beebit lahti riietades, kaaludes, imetades, äratades, imetades, äratades, kaaludes ja uuesti riietades.

Kogu see süsteem ei tundu tagantjärele vaadates eriti jätkusuutlik ja seda see loomulikult ka polnud. Mina, kes ma polnud mitte kunagi elus sisse maganud, hakkasin öösiti korduvaid äratusi maha magama, sest olin lihtsalt liiga kurnatud. Mõni tund pikem söömisvahe tekitas minus aga paanikat, et teen sellega oma pisikesele kuidagi liiga. Pidasin niimoodi vastu kuskil kuu aega kuni karikasse tilkus viimane piisk ja andsin elukaaslasele märku, et asi on mäda.

Märku andsin muidugi mitte ilusti asja lahti seletades, vaid mäletan, et läksin mingi väikese asja peale täiesti hüsteeriasse ja tundsin reaalselt, et tahaks pigem trepist alla hüpata kui beebit jälle magama imetama hakata. Mees oli olukorra ekstreemsusest muidugi šokeeritud, aga ma olin seda ka sinnani väga edukalt varjanud. Õnneks sellest ajast peale kõik muutus – pool ööd magas laps ühes toas issiga, kes iga piuksu peale ei ärganud ja mina sain seni põõnata. Kui mees beebit enam oma vahenditega magama ei saanud, tõi ta lapse mulle. Mõnikord juhtus, et läksin viie paiku hommikul vaatama, kas mõlemad ikka veel hingavad ja alati hingasid, samal ajal õndsalt põõnates. Miks me kohe selle peale ei tulnud? Tõesti ei tea...

Beebi une nimel kasvõi paduvihma kätte jalutama

Enne emaks saamist olin otsustanud, et minust saab väga chill ökoemme, kes ei järgi kindlat päevakava ja teeb kõik lapse järgi. Laps sööb siis, kui laps tahab ja laps magab siis, kui laps tahab. Esimese kuu ajaga oli selge, et mu laps ei taha üldse süüa ja tahab kogu aeg magada. Siis kõik muutus, ta hakkas paremini sööma ja samas päevade kaupa üleval olema. Ta lihtsalt ei maganud, tee mis tahad. Oli üleval, täitsa heas tujus ja rahulik, aga 1,5-kuuse beebi unetunde kokku lugedes sain šoki. Neid oli ööpäevas umbes 8-9. Jälle paanika, sest targad raamatud ütlesid miinimumiks 16!
Teadagi on uni laste jaoks ülioluline, sel ajal aju areneb ja mõelda vaid, kui ta ei maga, siis järelikult saab ta ajukahjustuse või midagi hullematki! Kõige lihtsam näis saada beebit magama õues vankris, seega hakkasin tegema tundide pikkuseid jalutuskäike. Ja ta hakkaski magama! Sekundipealt 40 minutit korraga ja ainult siis, kui vanker liikus... Ja niimoodi üksikute eranditega kuni 15-kuuseks saamiseni. Minust sai õue-emme, kes kõndis kilomeetrite kaupa nii suvelõõsas kui paduvihmas kui põlvini lumes.

Esialgu oli uinakuid päevas viis ja kuna iga kord vankrit kortermaja koridori tarida ei tundunud kuigi mõistlik, avastasin tohutul hulgal uusi tänavaid ja parke oma tolleaegse elukoha lähistel ja isegi mitte nii lähistel. Teadsin strateegilisi punkte, kus saab kohvi ja pirukat kaasa osta, kus invavetsus lapse mähet vahetada ja millise pargipingi peal kõige privaatsemalt imetada. Oli suviseid hetki, kus nautisin päikesepaistet ja jalutamist, aga väga palju oli vihmaseid või poriseid päevi, kus mind täitis pigem enesehaletsus või trots, et miks just mina ja miks nii. Sisemuses vihastasin alati, kui mul soovitati magada päeval koos beebiga. Ma ei oska üheaegselt kõndida ja magada ning see ei tundu mulle ka eriti turvaline!

Proovisin loomulikult aeg-ajalt last ka tuppa magama saada, kuid 99% juhtudest see ei õnnestunud. Mäletan üht eriti ängistavat hommikut, kus ma ei olnud lihtsalt põhimõtteliselt nõus minema õue jalutama enne, kui olen saanud kohvi juua ja midagi süüa. Meil läks mehega kahe peale 2,5 tundi ja lõpuks magas beebi 15 minutit – aga vähemalt sain ma oma kohvi kätte.

Beebi ei pea olema õpikunäide

Esimese lapse esimene eluaasta oli mu jaoks ääretult raske ja kuigi beebist oli rõõmu palju, varjutasid seda söögi- ja magamise teemad, mu enda liigne nõudlikkus või kõrged ootused ning paraku ka teised värsked emad, kellel olid „kergemad“ lapsed ja kes andsid mulle mõnikord märku, et ma lihtsalt virisen liialt. Nüüd, tagantjärele targemana tahaksin ajas tagasi rännata ja värskele emale endas mõned soovitused anda:

1. Ära jäta end üksi! Kasuta julgelt lähedaste või hoidjate abi, kui vaja. Hoia regulaarset suhtlust sõbrannadega, aga pea meeles, et kõigi emaks saamise kogemused on erinevad.

2. Hoolitse enda eest! Söö, joo, puhka. Kui tundub, et selleks pole aega, vaata esimest punkti.

3. Lepi sellega, kui su laps pole n-ö õpikunäide või ideaalne beebi. Kõik on pidevas arengus ja muutumises ning kõik lapsed hakkavad kunagi terve öö magama (isegi kui see juhtub 4-aastaselt).