Detsembrist väsinud ema: pühademaagia taga on pea alati üks väsinud lapsevanem ja korralik närvikulu

Rahulik hommikupoolik detsembri viimastel päevadel. See teada-tuntud aeg, mil päris hästi ei saagi aru, mis päev on. Jõulud on läbi, aastavahetus veel ees ja kõik vahepealne on sulanud mingiks kahtlaseks ühtlaseks massiks.

Paraku pole sellel mingit tähtsust, kas ma tean mis päev on või mitte. Iga hommik tähendab kaht kindlat asja: lapsed vajavad tähelepanu ja tööd on vaja teha. Neid ridasid kirjutades mängib üks mu tütardest klaverit, üks sõidutab mööda elutuba äärmiselt lärmakat puldiautot, kolmas mängib ksülofoni ja pisipoeg on kätte haaranud tolmuimeja.

Me räägime palju sellest, et detsember on rahu ja rõõmurikas aeg. Ning ma olen kuskil sügaval enda sees sellega nõus. See on tõesti ilus ja maagiline aeg. Oleneb lihtsalt kelle jaoks. Enamasti on see maagiline lastele ja sedagi suuresti siis, kui vanemad on nõus seda maagiat looma. Andke mulle andeks mu ebapopulaarne arvamus, aga detsember pole minu kui lapsevanema jaoks ainult maagiline imede aeg, see on ühtlasi ka aeg