KRISTIINA BLOGI | Elu väikelastega on väsitav, aga mõte sellest, et nad ühel päeval mulle enam ei mõtle, on kohutav

Mõni naine libiseb emaks saades uude rolli nagu siidkombineesse, aga usun, et peale minu on teisigi, kellele tundus esimestel nädalatel (või ka kuudel), et olen selga tõmmanud põhjatu kampsuni, mille kaelust on paganama raske üles leida.

Mäletan, et esimestel päevadel tuttuue beebiga kodus olles sain luuüdini välja aru, kui lõplik ja totaalne see lapsesaamise otsus ikkagi on. Et mitte lihtsalt mul ei lubatud see väike pamp sünnitusmajast kaasa võtta, vaid ma olen kohustatud teda elus hoidma ja tema eest hoolitsema tingimusteta, iseenda egost lahti lastes. Mu elu oli muutunud 180 kraadi ja mul tuli nende muutustega toime tulla.

Beebi õpetas aega efektiivsemalt kasutama

Varem meeldis mulle voodis pikutada – enne ja pärast magamist. Siis olin tänulik, kui üldse magada sain. Varem meeldis mulle nautida pikki hommikuid kohvi ja hea-parema söögiga arvuti taga uudiseid lugedes. Siis vaatasin, et saaks üldse kohvi juua. Varem meeldis mulle võileibu tehes valmistada iga võileib eraldi, nii-öelda värskelt. Siis tegin paar-kolm võileiba ruttu valmis, sest kunagi ei tea, millal jälle süüa saab. Varem meeldis mulle pärast trenni nautida ka saunamõnusid, võtta aeg juuste pesemiseks ja hiljem kõikvõimalikeks kreemitamisteks. Siis, kui võimalus anti, käisin trennis ära, hüppasin duši alt läbi ja riietesse. Ma polnud kunagi aega nii efektiivselt kasutanud. Kreemid seisid, ei jõudnud neid kasutada.

Varem nautisin kõikvõimalike plaanide tegemist. Mul olid nimekirjad nädalaplaanidega ja eraldi to-do-listid igaks päevaks. Mingi ajani tegin neid kangekaelselt edasi, kuigi enamikke asju lükkasin nädalast nädalasse edasi, kuni lõpuks need üldse maha tõmbasin. Siis loobusin igasugustest plaanidest. Igal hommikul ärkasin mõttega, et vaatame siis, kuidas tänane päev läheb. Loodetavasti jõuame sinna beebivõimlemisse. Aga kui ei jõua, siis jäämegi lootusetult hiljaks ja kõnnime poole tunni pealt sisse. Ja see on okei, keegi ei pööritagi silmi, sest elu beebiga ongi selline plaanivaba.

Varem mõtlesin, et mida mina tahan ja mis minul häda on ja nii. Siis mõtlesin ikka sama, aga üks väike tegelane vajas mind rohkem kui ma ise, nii et eks need hädad ja tahtmised ootasid veidi. Mõnikord muidugi tuli ego pinnale või haaras enesehaletsus ohjad, aga see kõik ikkagi lahtus selles suures soojas tundes, mida laps endaga kaasa tõi.

Rõõm igast päevast

Mäletan, et imestasin, kui täiuslikud, süütud ja rikkumata lapsed ikka on. Või noh, vähemalt minu laps ja vähemalt minu silmis. Tal oli ideaalne rüht ja ideaalne nahk. Nii selge pilk. Temas oli nii palju uudishimu ja ta usaldas mind 200%. Aeg-ajalt pani ta mind proovile ja sooritas ootamatuid kehapainutusi või viskus kusagile nii, et pidin äkkreageerima. Mulle ajas külmavärinad peale mõte, et tal on absoluutselt kõik veel ees. Kõik on veel täiesti võimalik. Temast võib saada ükskõik, kes – mitte midagi pole veel otsustatud. Või vähemalt nii ma tahtsin mõelda.

Põhirõõm ja -õnn oli ikka tema naeratuses. Ükskõik, kui katastroofiline öö oli meil olnud, oli tütreke ikka igal hommikul (lastetute inimeste jaoks vist alles öösel) südamest õnnelik. Ta küünistas mu nägu (ma viilisin ja viilisin neid küüsi, aga ikka muutusid need ülepäeva väikesteks žiletiteradeks), pistis näppe mulle suhu ja ninna, rebis silmalauge lahti. Ärka ometi juba üles, uus päev on alanud! Tema rõõm igast algavast päevast oli nii siiras ja nii imetlusväärne.

Kas emad õpivad ka lapsest lahti laskma?

Ja siis see lähedus, see metsik, toores, imeline lähedus, mida võib oma lapsega tunda. Ma polnud mitte kunagi kellegagi nii lähedane olnud, kedagi nii palju musitanud-kallistanud. „Sa oled nii armas, et tahaks sind ära süüa“ oli vanasti mingi loll liialdus, emaks saades oli see tõsiasi. Ja et laps vajab mind nii jäägitult, vajab täiesti elu-surma küsimuse tasemel. See oli ka nii võimas tunne, aga juba siis mõtlesin ma sellele, et aasta pärast ta ju enam ei vaja mind nii palju. Või viie aasta pärast. Ja mis saab kümne, kahekümne aasta pärast? Ma saan aru, et laps eemaldub emast ja hakkab oma elu elama, aga mis saab emast? Kas ema ka eemaldub oma lapsest? Alles emaks saades hakkasin ma taipama, mis tunne võib olla oma lapse saatmine lennukile, et ta saaks 19-aastaselt minna kaheksaks kuuks Lõuna-Ameerika tundmatusse ja selle aja sees suhelda kodustega ainult e-maili teel ning sedagi harva. See võib päris õudne olla. Minu ema pidi seda tegema ja pärast seda läksin ma ju veel pikemaks ajaks Aafrikasse ka. Juba ammu, väga-väga ammu ma isegi ei mõtle oma emale iga päev. Millegipärast ma usun, et minu emale tulen ma ikka igapäevaselt mõttesse. Mõte sellest, et minu laps minust ei mõtle, on kohutav. Aga ma pean aru saama, et see ongi vist normaalne ja ootab mind millalgi ees. Seni, kuni mu lapsed mul end veel kaisutada lasevad, kavatsen ma sellest maksimumi välja võtta.