KRISTIINA BLOGI | Tööle naasmine tundub nagu puhkus! Saan tagasi inimeste keskele, kes toidavad end ise..

Umbes siis, kui mu esimene tütar aastaseks sai, hakkasin vaikselt tundma, et suudan emana n-ö nina vee peal hoida. Huhh, ma elasin selle esimese aasta üle ja hoidsin ka lapse elus. Mis nüüd siis edasi saab?

Mäletan kergemat eksistentsiaalset kriisi, mis mind siis tabas. Oota, mis see oligi, millega ma varem tegelesin? Kes ma üldse olin? Emaks saamine rabas mind sellise lööklainega, et esimese kaheteist kuu jooksul ei suutnud ma end kuidagi teisiti vist üldse defineeridagi. Kui esimest korda pärast sünnitust üksi toidupoodi läksin, uurisin hoolega vastutulijate nägusid – kas nad ikka saavad aru, et neist möödub Ema?! Kõige tobedamad salvrätikute või toidupoe reklaamid, kus oli kasutatud beebisid või kaisukarusid, ajasid mind automaatselt nutma, rääkimata veel muidugi õudsetest lastega seotud uudistest. Ostukäru vankrina edasi-tagasi kõigutamine, igal ajal ja igas olukorras „oppadii!“ lausumine ning duši all olles oma beebi fantoomnutu kuulmine – kõik see puudutas ka mind. Küllap ma rääkisin peamiselt oma lapsest ja lugesin peamiselt lastest. Midagi näpuotsaga jäi ka paarisuhte tarvis, aga olgem ausad, see oli suure emaks olemise teema kõrval köömes.

Lapsega koosolekutele
Aga nagu öeldud, esimese aasta lõpuks oli suurem šokk möödas ja ma olin uue rolliga täitsa harjunud. Kibelesin taasleidma midagi, mis oleks see tõeline mina – või noh, see eelmine mina enne emadust. Juhuse tahtel saingi pakkumise, kus pidin välja töötama ühe näituse tekstimaterjalid. Mulle meeldis tohutult ülesanne käia koosolekutel, arutada teiste asjaosalistega teema tausta ja projekti eesmärke. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas aasta aega talveunes veetnud ajuosad jälle meeldivalt surisema hakkasid ning rõõmustasin, et mul on peale vahepeal edasi arendatud emotsionaalse intelligentsuse (lastega möödapääsmatu!) alles ka midagi muud.

Ainuke asi oli, et väga tihti pidin koosolekutel osalema koos lapsega. See mind ei takistanud ja õnneks talusid seda ka mu kolleegid. Kolistasin, käru ühistranspordis, kesklinna, manööverdasin mööda munakivitänavaid kohale ja valasin koosolekuruumi põranda üle raamatute ja mänguasjadega (kohale toodud käru korvis ja seljakotis). Õnneks oli hiliskevad ja kuumalaine, nii et vähemalt hangedega võitlema ma ei pidanud. Arutelude ajagraafik oli loomulikult seatud lapse uneaegade järgi. See oli koroona-eelne aeg ja ma ei usu, et mingi veebis kohtumise variant üldse jutuks oleks tulnud. Üldiselt läks kõik jõudsasti, ükski koosolek lapse pärast minu meelest pidamata ei jäänud ja näitus tuli edukalt välja. Mina jällegi sain sellest kõigest tohutult innustust, et kõik on võimalik ka pisikese lapse kõrvalt. Mitte et tegemist oleks olnud kohutavalt suure projektiga, aga see andis siiski piisavalt peamurdmist, kuidas jagada end töö ja emaduse vahel.

Tööle puhkama
Mul on sõbrannasid, kes on läinud juba mõnekuuse beebi kõrvalt tagasi tööle (küll vist mitte kohe täiskohaga) ja teisi, kes on enda sõnul oma aastase juurest füüsiliselt eemal olnud maksimaalselt 30 minutit korraga. Ma ise jään vist oma vajadustega kusagile sinna keskele – aeg-ajalt, nii nädalas korra-paar oleks super saada aega iseendale, et käia kas trennis või teatris või tegelikult ükskõik, kus, peaasi, et ilma lasteta. Teise lapse kõrvalt hakkasin väga varakult tõlketööd tegema, õnneks ilma kiirelt kaela kukkuvate tähtaegadeta ja omas rütmis. Tegelikult dikteeris rütmi muidugi noorem tütar, kes mingitel eluperioodidel magas päeval väga pikalt ja lasi mul rahulikult tööasju teha. Kui vanem oli millegipärast lasteaiast kodus, siis pidin muidugi oma plaanid jälle sajaprotsendiliselt ootele panema ja ainult laste teemadega tegelema.

Mul on veel mõned kuud nautida lapsehoolduspuhkust (kui väga ma tahaks selle viimase osa sõnast panna jutumärkidesse!) ja siis saan hakata käima tööl puhkamas. Nali naljaks, aga poolteist aastat kodus olles tundub keskkond, kus eranditult kõik on iseenda hügieeni ja toitmisega hakkama saavad inimesed, tõepoolest puhkusena. Ja lõunapaus on lõunapaus kõigile, kaasa arvatud emadele. Ja pärast sööki koristab ning peseb nõud kohvikupidaja. Ja reeglina keegi ei nuta ega karju. Võiksin seda nimekirja veel pikalt jätkata, aga pole vast mõtet. Kodus olles saab muidugi puhata tööelust, nt ahistavast kontoririietusest või mõttetööst või muust säärasest. Igal juhul mina juba natuke ootan tööle naasmist – mu väiksem tütar aga vaevalt. Eks näis, kuidas meil see uus periood välja nägema hakkab.