Ema: beebiga külas käimine tekitab minus stressi, sõbrannad ütlevad, et pean end kokku võtma...

„Mu poeg on 11-kuune ja kuigi ma arvan, et olen päris hea ema, siis tunnen ma viimasel ajal end üsna läbikukkununa. Häbi tunnistada, aga viimased kolm kuud olen ma tühistanud peaaegu kõik plaanid, mis teinud olen. Sõbrannad ei mõista, mis mul viga on ja soovitavad mul ennast kokku võtta. Mina ei saa aru, kuidas nemad mind mõista ei suuda,“ kirjeldab üks nõutu ema meile saadetud lugejakirjas.

Olin lubanud endisele kursaõele külla minna. Valisin minekuks kellaaja, mis sobiks lapse unegraafikuga. Tahtsin, et ta saaks autos väikese uinaku teha. Tema jäi tunnike enne minekut põrandal mängides magama, mis keeras unegraafiku sassi. Mõte sellest, et ta peab autos olema unesegane ja äsja ärganud, tekitas minus stressi. Neid olukordasid on olnud ja need on päädinud meie mõlemapoolse nutuga. Ma ei tunne end niigi autoroolis kõige kindlamalt ja beebi lohutamatu nutt ei aita sellele kindlasti kaasa. Otsustasin, et sel päeval on minek keeruline ja ütlesin seda ka kursaõele.

Nädal hiljem pidin sõbrannadega kokku saama. Lapsele kombekat selga pannes läks ta jube virilaks ja teda oli võimatu rahustada. Kogu selle rapsimise peale läksin ise ka närvi ja kadus igasugune tahtmine kellegagi kokku saada. Loobusin. Läksin hoopis tuppa tagasi, andsin lapsele rinda ja ta jäi mõnusalt magama. Ärkas alles 2,5 tundi hiljem, mil oli liiga hilja sõbrannadega liituda.

Järgmisel korral olin jälle lubanud külla minna. Ma ei tea, mis toimus, aga ma ei saanud lihtsalt turvahälli rihmasid kinni. Lapsel oli juba palav, ta nuttis täiest kõrist ja kui mul pärast 15 minutit sagimist ka see kinni ei läinud, siis võtsingi lapse sülle ja läksime jälle tuppa tagasi. Tühistasin. Sõbranna vihastas: ta oli meile juba süüa tellinud ja see oli kolmas kord 1,5 kuu jooksul, mil ma viimasel hetkel andsin teada, et ikkagi ei tule. Ma sain tema pahameelest ilmselgelt aru, aga tema minust kahjuks mitte.

Neid olukordasid on olnud ka vastupidiselt. Kui inimesed on aru saanud, et minu jaoks on liikumine raskendatud, on nad muidugi pakkunud, et tulevad siis ise külla. Aga olen ka neid küllakutseid tühistanud kui on juhtunud, et lapse unegraafikuga on midagi pahasti. Kas on ta öösel halvasti maganud ja seeläbi ka ma ise ning ma lihtsalt ei jaksa suhelda, või jäänud magama valel ajal. Ka sõbrannad on emad ja liiguvad enamasti oma lastega. Nende omad on minu omast mitu aastat suuremad ja teevad paratamatult mängides ka korralikult lärmi. Muidugi on see minu meelest loomulik ja ma ei eeldagi, et nad peaksid vaikselt istuma. Meil on lihtsalt väike kodu ja nad ärataksid minu lapse üles. Siis olen ju ikka mina see, kes peab teda rahustama. See võib mõnikord võtta aga väga palju aega. Mis mõttega ma siis lasen endale inimesed külla kui on oht, et ma nendega ise suhelda ei saagi ja pean teises toas nutva lapsega tegelema?

Mulle on korduvalt öeldud, et mul on vaja end kokku võtta ja ma pean last kohandama enda eluga, mitte vastupidi. Mulle tundub, et seda on liiga kerge öelda. Ütlejad pole ju need, kes peavad üleväsinud või pahura lapsega tegelema. Mina pean ja ma tunnetan oma piire väga hästi. Miks ma peaksin end vabatahtlikult asetama olukorda, mis mulle ainult stressi valmistab? Nüüd ongi läinud nii, et ega mind enam kuskile ei kutsutagi. Mõned päevad tagasi nägin sotsiaalmeedias pilti, kus meie sõbrannadegrupp oli lastega koos väljas. Uurisin ühelt sõbrannalt eraldi, et miks mind ei kutsutud ja vastuseks oli, et ma ju nii või naa ütleks viimasel hetkel, et ma ei tule.

Asi pole ju selles, et ma ei tahaks minna. Ma lihtsalt tahan minna omadel tingimustel, milleks on peamiselt kindlustunne, et laps ei muutu virilaks. Mul on väga kahju, et inimesed, kellega olen aastaid suhelnud, ei suuda sellest aru saada. Ja kuidas teised jaksavad suhelda ja olla sotsiaalsed, kui nad on pool ööd ärkvel olnud ja hommikul mitu tundi virilat last kussutanud, jääb minu enda jaoks mõistmatuks. Võib-olla tõesti võiks sellised kohtumised hoopis mu patareisid laadida, aga mulle tundub, et pigem oleks vastupidi: need võtaks ära selle vähese energia, mis mul nendel hetkedel alles on..

Armas lugeja, kas oled samuti sellises olukorras olnud? Kuidas oled saanud lähedastele oma mõtteid seletada? Või on sul ehk kirja saatnud emale häid nõuandeid, kuidas end siiski rahulikuks sundida?