Käime raamatukogus

Simon Philip, Lucia Gaggiotti

„Ma tõesti tahaksin võita“

Koolibri, 40 lk

Lugu tüdrukust, kes tahab tõepoolest võita! Ta ihkab medalit ja võidukarikat. Ta proovib erinevaid spordialasid ja pingutab kõvasti, aga võita ei õnnestu. Loobudes spordist, proovib ta veel tähemängu ja tantsimist, kuid alles maalivõistlusel näeb, kuidas kaotus ei peagi valmistama pettumust. Tema konkurent embab teda kõvasti ning lausub: „Sa võita alati ei saa. Tee asju nii, et naudid ka! See parem on kui võit!“ See inspireerib tüdrukut niivõrd, et ta asub küpsetama kooki, mis on magusam kui võit. Sõbra innustusel viib tüdruk oma koogi konkursile ja naudinguga küpsetatud kook toobki talle kauaigatsetud võidu.

Brown Watson

„Printsesside lood“

Koolibri, 72 lk

Nende kaante vahele on kogutud tuntud muinasjutud printsessidest ja haldjatest. Mulle väga meeldib, kui Kertu raamatukogus aeg-ajalt riiulilt printsessiraamatuid valib. Nendesse muinaslugudesse on ka endal hea põgeneda ning ennast jälle väikese unistava tüdrukuna tunda. Maagiline võlujõud, ükssarvikud, kroonid, ilusad kleidid, merineitsid, nägusad printsid ja uhked hobused kuuluvad kindlasti ühe väikese tüdruku lapsepõlve juurde. Meile valmistab muidugi üksjagu nalja ka Uku reaktsioon, kui ta näeb, et õhtujutuks tuleb jälle mõni lugu mõnest roosast raamatust.

Marianne Musgrove

„Meelespeahaldjad“

Sinisukk, 192 lk

Selles imeilusas raamatus leiavad õed Ellen ja Sophie peidetud haldjamaa, mida nimetatakse Soovide metsaks, ning satuvad koos meelespeahaldjatega suurtesse seiklustesse. Soovide metsas on kõik maagiline, aga ilusad illustratsioonid muudavad selle nii tõeliseks. Tüdrukud kohtusid maagiliste olevustega ja abistasid kõiki igal võimalusel, kuid hoolimata põnevatest seiklustest soovisid nad lõpuks ikkagi koju tagasi minna. Muidugi lootusega kunagi uuesti Soovide metsa pääseda. Raamatust leiab lisaks loole ka toreda liblikakoogi retsepti ning soovihaldjate keksu mängimise õpetuse.

Urve Tinnuri

„Kadunud sokkide juhtum“

Hea Tegu, 24 lk

Lõbus lugu kaduma läinud sokkidest on pandud kirja hästi rütmika värsina, mida on kerge ka lapsel endal lugeda. Kui Tristan ei leia hommikul enam oma sokke toolilt, kuhu ta need eelmisel õhtul jätnud oli, hakkab terve pere neid kõiksugu naljakatest kohtadest otsima. Kui ka pikki otsinguid ei saada edu, haarab isa telefoni ja kutsub appi lausa meisterdetektiivi! Viimane tuleb spetsiaalse varustusega ning asub kiirelt Tristanit küsitlema. Õige pea väljubki lokkidega mees uhkelt vanni­toast, sokid näpus, ning kummalise juhtumi võib lahendatuks tunnistada. Kuhu aga sokid kadusid, võid juba ise raamatust lugeda.

Tiina-Maria Steinberg

„Rott Rudolf ja Lumehelbeke“

Hea Tegu, 56 lk

Üksildane rott Rudolf elas oma rahulikku elu Kadriorus, kui äkitselt leidis end hoopiski Raudsepa pere garaažist. Ka pereema õetütar Lissa kolis koos oma armsa lumivalge rotiga samasse majja justkui üleöö. Kuna pereema pelgas rotte, siis pidi Lissa lubama, et hoiab Lumehelbekest oma toas olevas puuris, aga kuidagi pääses rott siiski välja. Päeva, mil Rudolf ja Lume­helbeke kohtusid, võib lugeda Rudolfi õnnepäevaks, sest ta oli juba ammu igatsenud endale pruuti ja järelkasvu. Lõpuks leidis väga mures olnud Lissa oma Lumehelbekese pesast koos Rudolfi ja nelja pisikese pojaga. Nüüd täitus ka perepoeg Roberto unistus saada endale oma rott.

Kadri Hinrikus

„Et head haldjad sind hoiaksid“

Tammerraamat, 104 lk

See on kohe kindlasti üks ägedamaid raamatuid, mida me viimasel ajal lugenud oleme! Kaheksa-aastased kaksikud Tuule ja Uku usuvad, et nende surnud ema on muutunud heaks haldjaks. Isa on võtnud mõlema rolli enda kanda ning on seetõttu väsimusega võideldes ka oma krapsakuse kaotanud. Kaksikud peavad nüüd paljude asjadega iseseisvalt hakkama saama. Mõnikord see õnnestub üsna hästi, teinekord aga tuleb ette äpardusi ja lõbusaid seiklusi. Nende seikluste käigus muutub ka isa üha lahedamaks lapsevanemaks. Kuna viimasel aastal on ka meie peres vanemate rollide tasakaal veidi muutunud, siis oli äratundmisrõõmu palju ning oskasime pärast raamatu lugemist ka iseenda üle rohkem naerda. Hoolimata kõigest, mis elus juhtub, tuleb ikkagi palju naerda, sest ei ole midagi ilusamat kui naeru kõla.