Signe Riisalo: lapsed on tublimad, aga tunnevad end seejuures kehvemini

Eesti vaimse tervise süsteem on ühest küljest mitmekesisem kui kunagi varem, ent tuleb tunnistada, et teenustest on siiski veel puudu, kirjutab Signe Riisalo.

2021. aastal alustatud töö tulemusena investeeritakse sel aastal vaimse tervise poliitikatesse ühtekokku seitse miljonit eurot. Oleme lühikese ajaga suutnud läbida üsna korraliku tee, kuid pikalt tähelepanuta olnud valdkonna areng on sellele vaatamata alles alguses.

Kahe valitsuses oldud aasta jooksul oleme toetanud kohalikke omavalitsusi vaimse tervise teenuste pakkumise laiendamisel, panustanud psühholoogide palga- ja juhendamiskulude katmisesse, toetanud kahel järjestikusel aastal kliiniliste psühholoogide kutseaastat, avanud sotsiaalministeeriumis vaimse tervise osakonna ja veel palju muudki.

Tegutsemise senine intensiivsus tuleneb muu hulgas meie laste kehvadest vaimse tervise näitajatest. Haigekassa andmete alusel diagnoositi perioodil 2016–2021 depressiooni 12 protsendil ja ärevushäireid 10 protsendil täiskasvanutest. Noortel vanuses 15–24 aastat oli enesekohase küsimustiku põhjal nii depressiooni kui ka ärevushäirete risk aga kuni kaks korda suurem elanikkonna keskmisest.

Ülevaade senitehtust

Kuigi edasise töö võtmesõnaks on „ennetus“, heidame siiski pilgu sellele, mida praeguse olukorra leevendamiseks ja edasiste muudatuste käivitamiseks praeguseks ära tehtud on.

Spetsialistide puuduse leevendamiseks oleme kahel järjestikusel aastal rahastanud näiteks kliiniliste psühholoogide kutseaastat. Selle tulemusena saab nõutud ja hinnatud spetsialiste senisest loodetavasti mitu korda rohkem.

Riigikogu kinnitas sel sügisel muudatused tervishoiuteenuste korralduse seaduses, mis muudab kliinilise psühholoogi vastuvõtule saamise palju lihtsamaks. Ühtlasi rahastab riik psühholoog-nõustajate kutseaastat ja sotsiaalministeeriumiga pakume kohalikele omavalitsustele vaimse tervise teenuste pakkumise lihtsustamiseks kohalikul tasandil ka lisatoetuse taotlemise võimalust.

Riik rahastab muu hulgas hingehoiuteenust hooldekodudes, ohvriabi ja vaimse tervise tugiliini tööd, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni ning MTÜ Peaasi tegevust. Ka haridussüsteemi on vastavad nõustamis- ja tugisüsteemid sisse seatud. Suure abivajadusega lastele on riik näiteks arendamas uusi sekkumisi, et abi oleks vajaduspõhine ja jõuaks lasteni võimalikult vara.

Eesti vaimse tervise süsteem on ühest küljest mitmekesisem kui kunagi varem, kuid tuleb tunnistada, et teenustest on siiski veel puudu.

Tulevikuväljavaade

Abistavate teenuste arendamise kõrval on kriitilise tähtsusega ennetus ja edendus. Ehk siis teisisõnu meetmed ja võtted, mis tagaksid meie inimestele piisavad enese tundmaõppimise võimalused, mis õigel ajal abi otsima suunaks või auku langemisest iseseisvalt pääseda aitaksid. Nii soovime riigina investeerida inimeste vaimse tervise hoidmisesse.

Taoliste murede süvenemine toob endaga kaasa erinevaid probleeme, mis on nii ühiskonna kui ka perede jaoks hoopis kulukamad, kui oleks nende ennetamine. See tähendab, et hädavajalik lisaraha jõuaks kindlasti psühhiaatrilise abi vajadust ennetavatesse vaimse tervise teenustesse, laste ja noorte toetamisse ning jätkuks töö ohvriabiteenuste arendamise nimel.

Mis puutub noortesse, siis viimase 15–20 aasta jooksul on laste riskikäitumine küll vähenenud, kuid kasvanud on nende laste arv, kes kogevad depressiivseid episoode. Meie lapsed on küll tublimad, aga tunnevad end seejuures kehvemini. Lapsepõlve vaimne tervis on aga alus kogu lapse edaspidiseks eluks. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring on põhjustena üles loetlenud nii kodus ja koolis lapsi ümbritseva keskkonna kui ka suhted lapsevanemate ja teiste kaaslastega.

Teadusuuringud on järjepidevalt näidanud turvalise kodu, täisväärtusliku toitumise ja toetava vanemluse tugevat positiivset mõju lapse arengule. Seetõttu peame vajalikuks rakendada senisest enam ressursse laste turvalisusesse ja heaollu panustavatesse sekkumistesse, et meie järeltulevad põlved kasvaksid vaimselt terveks ning tugevaks.

Spetsiifiliselt laste vaimsele tervisele suunatud sekkumistest võib ennetuse valdkonnas välja tuua vanemlike oskuste toetamise, laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste ja eneseregulatsiooni arendamise, vaimse tervise teemade integreerimise õppekavadesse ning väärkohtlemise ennetamise.

Laste murede märkamine algab kodust ja seetõttu on väga oluline, et ka pere oskaks vajadusel abivajavat last toetada. Vanemlike oskuste arendamisele pöörab eraldi tähelepanu ka UNICEF ja maailmas on välja arendatud mitmeid tõenduspõhiseid programme vanemlike oskuste arendamiseks. Eestis on neist kättesaadav näiteks programm „Imelised aastad“. Rohkelt erinevaid initsiatiive on Eestis rakendatud ka koolikeskkonnas, näiteks KiVa ja VEPA.

Vanemahariduses oleme aga vundamendi loonud. Rakendatud on eespool mainitud tõenduspõhine vanemlusprogramm „Imelised aastad“ ja töös on ka veebileht tarkvanem.ee, kust lapsevanemad leiavad tuge lapse arengu toetamiseks ning riskikäitumise ennetamiseks. Vanemahariduse tööriistakasti on aga kindlasti vaja täiendada ja selle kallal teeb tööd Tervise Arengu Instituut.

Eestisse tuuakse näiteks „Imeliste aastate“ jätkuprogramm, vanemahariduse lühisekkumine jms. Niisamuti on koostöös kohalike omavalitsustega vaja mõelda teistelegi teenustele, mis peredel sotsiaalselt, majanduslikult ja emotsionaalselt toime tulla aitaksid.

Meie edasise ühise teekonna eesmärk on seega väga mitmekülgne. Ühelt poolt peame ise õppima oma vaimset heaolu hoidma ja toetama, sest hea vaimne tervis ei ole vaid häire või mure puudumine. See on ühendus enda ja oma tunnetemaailmaga.

Teisalt peame õppima märkama ka inimesi meie ümber ja murdma üheskoos vaimse tervise muredega seotud stigmasid. Üksi mure ei ole liiga väike, et otsida tuge. Ja kindlasti peab riik ka edaspidi leidma võimalusi inimeste koheseks abistamiseks.

Vaatamata meie pingutustele, et vaimse tervise spetsialistide põuda leevendada, peame paraku aga veel mõnda aega elama spetsialistide nappusega. Seepärast tuleb inimeste vajadustele vastava teenuste süsteemini jõudmiseks suunata tähelepanu eeskätt vaimse tervise abi pakkumisele kogukondades: esmatasandi tervishoius, kohalikul tasandil, aga ka väljaspool tervishoidu, nagu hariduses, spordis, kultuuris ja töökeskkonnas.

Nendele muredele ei ole kiireid ja lihtsaid lahendusi, kuid plaastritel on komme pärast mõningast mõjuaega siiski haavalt libiseda. Seega peavad meid kõiki teenivad lahendused olema terved ja terviklikud. Nii et sammume aga üheskoos seda teed edasi.