KRISTIINA BLOGI | Beebide uni – kõige püham ja plahvatusohtlikum teema. „Kulutasin lapse magama panekule päevas 8 tundi“

Jah, see „sain-emaks-ja-kõik-on-nii-teistmoodi“ värk on paras stereotüüp, aga see on ka tõsi! Kunagi näiteks mõtlesin, et mida need titeemmed laiutavad siin kõnniteel, ega see vanker mingi maailma naba pole. Aga on, kusjuures – mingil perioodil oligi see (ja seal sees magav beebi) minu tollase maailma naba!

Nagu juba ühes eelnevas postituses kirjutasin, magas mu vanem tütar esimesed 15 kuud 99% päevaunedest liikuvas vankris ja seega veetsin suurema osa ajast õues, loomulikult igasuguse ilmaga.

Laps oli kerge unega ja ma õppisin tänavatel kärutades vältima nii haukuva koeraga aiajuppe, telefoniga kõnelejaid kui ka otse loomulikult teetöölisi. Sellegipoolest üllatas mind nii mõnigi kord mõni ootamatu peni või kellegi naerupahvak või mööda mürisev mootorrattur. Kuidas nad küll julgevad?! Minu maailm oli väga väike ja vajas rahu ning vaikust. Kõik, mis seda segas, ärritas mind. Pole ka ime, sest tihtipeale võttis lapse magama saamine tunde, seda nii päeval kui õhtul. Kui Frida oli aasta ja kolm kuud vana, sai mul vihmas-tuules-päikselõõsas-lumes jalutamisest totaalselt kõrini