Henry kolumn: lapsed on nagu vanainimesed! „Kumbagi ei saa üksi koju jätta. Mine sa tea, mis nad korda saadavad...“
Sattusime siin üks päev arutlema, et elu lastega ei erine väga sellest, kui sa võtad enda juurde elama dementse vanaema või vanaisa.

Nii minul kui ka mu abikaasal on see kogemus olemas, et esivanem ei saa enam ise hakkama, ta mõistus pole selge ja ta tuleb oma viimaseid aastaid meile veetma. Abikaasa majja võeti tema vanatädi, kes tundis, et sureb kindlasti paari kuu jooksul – ja läkski tühised 11 aastat pärast sissekolimist ja ära ta surigi.
Vanainimestega juhtus tihti, et nad uurisid kappides, peitsid asju, kaotasid, unustasid. Tuli jääda aga mõistlikuks ja rahulikuks, sest see polnud ju nende süü. Selge peaga poleks kindlasti üks vanuritest sprotte lillepottidesse peitnud ega väitnud kindla meelega, et ta peab minema teise linna, et pension ära tuua, ja aluspesus õue komberdanud. Kui seda kõike mitte huumoriga võtta, oleks see päris kurb.